«Minu Leninite» tõed ja valed, Film

KAIDO JAANSON

Hardi Volmeri «Minu Leninid» on ajendanud küsima, kus selles filmis ikkagi lõpeb tõde ja algab fabuleering, mida võtta paroodiana ja mis on puhas väljamõeldis.

Olen juba varem vihjanud ja siinkohal ainult kordaksin, et Kesküla Suur-Eesti unistus on samasugune nali nagu kuus Leninitki ja retsensendid, kes esimest uskuma jäid, oleksid võinud uskuda viimastki. Miskipärast nad seda siiski ei teinud.

Lenin Venemaale

Loomulikult ei teinud Keskküla seda. Seda tegi shveitslane Fritz Platten, kes Kesküla väga tõenäoliselt tundis. Kust said aga sakslased selle idee, Lenin Venemaale toimetada? Siin on Keskülal suur konkurent, teine Aleksander, Alexander Helphand, pseudonüümiga Parvus, Venemaalt pärit, kuid 1916. aastal Saksa kodakondsuse omandanud juut.

Nüüd juba klassikaliseks muutunud dokumentidekogu Lenini tagasipöördumisest Venemaale, Werner Hahlwegi Lenins Rückkehr nach Russland 1917 (ilm. 1957) algab dokumentidega, mis kas käsitlevad Kesküla kontakte keiserliku Saksamaa esindajatega või pärinevad tema sulest (dokumendid nr 1, 2, 3, 4). Kuid edaspidi Kesküla kaob ja sinna ilmub üha sagedamini Helphand.

Aastakümneid omistati Saksa-bolshevike sidemete organiseerija rolli ainuliselt Parvusele, kes suri 1924. aastal. 1963. aastal, mil suri Kesküla, kirjutas ajaloolane Michael Futrell, et too oleks võinud saada rikkaks ja kuulsaks, rääkides kunagi ka enda osast Vene revolutsiooni ettevalmistamisel. Kuid Kesküla ei teinud seda, tema roll selgus alles 1950. aastate lõpul publitseeritud dokumentidest.

Nüüd julgen väita, et Parvuse ja Kesküla erinevad käitumised ei olnud tingitud üksnes nende iseloomude erinevustest, vaid ka nende eesmärkide erinevustest. Sotsialist Parvus taotles nagu Leningi maailmarevolutsiooni, mille edendamiseks ta arvas end oskuslikult ära kasutanuvat keiserliku Saksamaa võime ja mille Saksamaale kandumist oodates oligi ta 1916. aastal omandanud ka Saksa kodakondsuse. Tema surres ei olnud sellise revolutsiooni hüpoteetiline võimalus veel sugugi kadunud. Talle näis, et tema üritus on õnnestunud ja miks mitte siis sellega uhkeldada.

Alles tänavu suvel minu valdusse jõudnud koopia Kesküla kirjast oma tütrele 1961. aastal kinnitab juba varemgi kogunenud, kuid esialgu teisaseid ja fragmentaarseid vihjeid, et Kesküla tajus oma üritust kui ebaõnnestumist. Ja lähtuvalt Kesküla eesmärkidest (Vene impeeriumi purustamine, selle äärealade rahvuste iseseisvustamine, Ukraina ja Valgevene eraldamine Venemaast, Põhjasõja-järgse rahvusvaheliste suhete süsteemi lõhkumine ja suurvõimu kujundamine Põhja-Euroopas) oli olukord pärast Esimest maailmasõda ning veel rohkem pärast Teist maailmasõda just ebaõnnestumine, mitte õnnestumine. Kes tahaks oma ebaõnnestumisega kiidelda?

Kesküla ei olnud süüdi, et tema programm (vt «Luup» 1997, nr 22, lk 50) hakkas täiel mõõdul teostuma alles 35 ja enam aastat pärast tema surma. Ja seda mitte üksnes Venemaa lagunemise ja tema äärealade iseseisvustumise suhtes, vaid teisteski valdkondades, Läänemeremaade Nõukogu raames kujuneva koosöö näol võib näha selle erilise Põhja identideedi (nii ütleme me praegu, Kesküla kirjutas poliitilisest Põhjala kultuurisfäärist) kujunemist, mida Kesküla arvas end avastanud olevat ja kuhu ta ka Eestit tahtis liita.

Nõnda mõtles see Eesti ajalugudest kadunud eesti mees. «Ta pidas end alati eesti rahvuslaseks, samavõrd või rohkem kui revolutsionääriks,» kirjutas tänavu (15. augustil 1997) professor Juan Linz Yale’ist, maailma üks tipp-politolooge, kelle koduõpetajaks Aleksander Kesküla on olnud.

Ajaloost kadunud

A propos, kas see Kesküla kadumine Eesti ajaloost nii juhuslik on olnudki? Mulle on jutustatud - seepärast esitan selle tingivas kõneviisis - ühest koosolekust, kus prof Hilja Moosbergi juhtimisel otsustatud, et 1905.-1907. aasta sündmuste esitamisel Kesküla ei puudutata. Moosberg pidi või võis vähemalt midagi Keskülast teada, sest tema oli tundnud Hans Pöögelmanni, Pöögelmann oli aga olnud nimetatud sündmuste ajal Kesküla käealune...

Kas see oli nii, ma ei tea, kuid tähelepanu äratab ka järjekindlus, millega Kesküla rollist tollaste sündmuste ajal on vaikinud isegi need ajaloolased, kes Moosbergi loenguid pole kuulanud. Ajalugu on ka ajalugu, väikese tähega nimelt. Moosberg võis või pidi Keskülast ka mujalt teadma, tema oli muide ju see, kes kirjutas omaaegses Edasis Kesküla õe nekroloogi. Ajaloolastel on, mida avastada.

Kui juba sellest kõnelda, mis Keskülast veel teada või teada võimalik, siis lisaksin, et see Kesküla kiidetud arhiiv Yale’is, millest meilgi kirjutatud, on vaid osa ja pole võimatu, et väiksemgi osa temast järgijäänud paberitest, võibolla ka, et tähtsusetum.

Ülejäänutest on arvatud, et need peaksid kuuluma Eestimaale, kuid seda kakskümmend aastat tagasi, mil Eestimaa ei tahtnud Keskülast midagi kuulda. Pole võimatu, et nende hulgas on ka ese, mida nägemata ei oska ega julge ka kõige parema tahtmise juures tõlkida, mis see oli - ein silbernes Stück einer estnischen Tracht. Ese, mida ta koduigatsuse peletamiseks kogu oma elu endaga kaasas oli kandnud.

Agent Müller

Ma olen filmist ja tema tõest ning valest liiga kaugele läinud, kuid pöörduksin siiski selle juurde tagasi. Niipalju kui mina Keskülaga tegelenud olen, ei ole ma tema lähikonnast ühtegi Müllerit täheldanud, mis on isegi üllatav, selle nime sagedusastet arvestades. Sakslaste kontragent Kesküla jaoks kandis hoopis harvemat perekonnanime Steinwachs.

Esialgu tundus mulle, et siin oli teravmeelne vihje Semjonovi «Seitsmeteistkümnele kevadisele hetkele», rääkinud filmi tegijatega, kuulsin, et siiski mitte. Siin on Suur Juhus oma triki teinud.

Semjonovi Mülleril oli nimelt prototüüp, kuid see oli taolisi tegelasi Teise maailmasõja aegsel Saksamaal, kes kadus nagu Martin Bormanngi ja vist veelgi paremini, sest kui mu mälu mind ei peta, leiti tema väidetava haua kontrollimisel, et seal ei olnudki säilmeid või olid säilmed, mis ei saanud kuidagi kuuluda tõelisele Müllerile.

Ühesõnaga, temast on kahtlus, et ta oli Nõukogude luuraja hitlerliku Saksamaa juhtkonnas. Tõelised luurajad ei surevat, nad kaduvat, et kusagil jälle välja ilmuda. Miks ei võinud see mees, kes Vaarik nii suurepäraselt etendab, tegutseda Saksa-Nõukogude suhetes juba ka Esimese maailmasõja ajal? Sellises filmis, nagu «Minu Leninid», kindlasti.

Ja sellise otsusega, nagu ta filmi lõpus teeb, otsusega Lenin, kes riigi sisemiseks juhtimiseks oli kindlasti võimetu, Staliniga asendada. Et seletada, miks Keskülal tema plaan ebaõnnestus.