Ei marmortahvleid, ei nimesid, ei filmi, Kuhu jäi film, mis pidi tähistama 80 aasta möödumist Eesti Vabariigi sünnist?

MARGUS KASTERPALU

Eesti Vabariigi juubelisünnipäeva pidi tähistatama ka Albert Kivikase romaani «Nimed marmortahvlil» ainetel valminud mängufilmi esilinastus. Ometi on plaan lükkunud edasi ebamäärasesse tulevikku.

1994. aastal kiitis tollane Haridus- ja kultuuriministeerium põhimõtteliselt heaks Arvo Kruusemndi idee teha film Kivikase «Nimed marmortahvlil» põhjal ja eraldas stsenaariumi kirjutamiseks 50 tuhat krooni. Hilisem kultuuriministeerium plaani enam ei toetanud, ummikusse jooksid ka muud rahataotlused ja projekt jäi ligi aastaks soiku.

1995. aastal lõi Arvo Kruusement koos «Tallinnfilmi»-aegse kolleegi filmidirektor Maret Hirtentreuga stuudio «Marvofilm», mis tegeleb «Marmortahvlite» projektiga kuni tänase päevani.

1996. aasta lõpul pöördus «Marvofilm» tollase peaministri Tiit Vähi poole ja saavutas suusõnalise lubaduse projekti finantseerimiseks valitsuse reservfondist ligi viie miljoni krooni ulatuses. (Planeeritud eelarve tollel hetkel oli seitse miljonit krooni.) Leiti ka esimesed sponsorid Magnum Grupi, Haapsalu linnavalitsuse ja Hoiupanga näol. Detsembris jõuti proovivõteteni Haapsalu raudteejaamas (rezhissöörideks Elmo Nüganen, Kruusement). Valmis viieminutiline filmilõik, mida näidati ka ETVs.

Filmi finantseerimise vajalikkuse valitsuse reservfondist pani kahtluse alla Kinoliidu tollane juhtkond, kelle märgukirja arutati ka valitsuse istungil. Et projektil jätkuvasti puudus ka kultuuriministeeriumi soosing, lõpetati filmi riiklik finantseerimine enne kui see alatagi jõudis.

1997. aastal esitas «Marvofilm» järjekorras juba kuuenda variandi Arvo Kruusemendi ja Mats Traadi stsenaariumist Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertgrupile, kelle pädevusse praegu kuulub otsustamine filmide riigipoolse finantseerimise üle. Samas on sihtasutus otsustanud kuulutada ühe filmiprojekti finantseerimise laeks 2,5 miljonit krooni, millele võib lisafinantseeringuna lisanduda kuni pool miljonit Kultuurkapitalilt.

Üldse on riik selle aasta eelarves kodumaisele filmile lubanud 17,6 miljonit krooni. Laias laastus samapalju läheks maksma üks korralik sõjafilm. Näiteks «Nimed marmortahvlil».

On film «Marmortahvlitest» teie ammune idee?

Arvo Kruusement: Ma olen tahtnud seda filmi teha juba ammu. See oli 1974. aastal, kui ma ühel kevadisel päeval läksin meie tollase peatoimeteja Lembit Remmelga kabinetti, tegin ausa näo pähe ja ütlesin, et küll oleks praegu hea teha «Nimesid marmortahvlil», «Kevade» poisid on kõik täpselt selles eas. Ja Remmelgas ütles, et jah, tõepoolest, sellist Miljanit, nagu Lutsepa Tõnisson ei leia kusagilt. Aga siis hakkasime mõlemad muidugi naerma ja sellega see tookord lõppes.

Nüüd, praeguse vabariigi algusaastail, rääkisin sellest Mats Traadile. Ta haakus kohe, võttis raamatu riiulist välja ja vaatasime, mida saaks sellest teha. Tegime muidugi mitu stsenaariumivarianti, viimase andsin siis lugeda Rekkorile (kultuuriministeeriumi filminõunik - Toim.), kes ütles kohe, et see on liiga propagandistlik.

Siis saatsin kirjad umbes viiekümnele väliseesti organisatsioonile üle kogu maailma ja tutvustasin oma plaani. Vastused olid kõik positiivsed - kindlasti vaja teha, me räägime läbi, toetame nii palju kui saame jne. Aga kui siis oli viimane tärmin käes, saime toetust ainult Austraalia muinsuskaitse seltsilt. Kuid ainult selle summaga muidugi filmi teha ei saanud.

Olime selleks ajaks produtsent Maret Hirtentreuga selle filmi tootmiseks loonud ettevõtte Marvofilm, aga ... ma sain, kui kogu see lugu luhta läks, infarkti. Ütlesin siis Maret Hirtentreule, et vaata minu asemele keegi teine või jäta asi pooleli, mina seda enam teha ei saa.

Maret Hirtentreu leidis siis Elmo Nüganeni, kes oli algul kõigega väga nõus. Oma igakülgset toetust lubasid ka härrad Kert ja Laar ja mina alati küsisin ka stsenaariumi kohta ja keegi ei öelnud midagi halba.

Siis aga hakkas mingi kampaania selle filmi tegemise vastu. Kinoliit saatis lausa sõimukirja, mis meile ministeeriumis ette loeti. Küsisin siis, et milles on tegelikult asi ja kultuuriminister vastas, et see on ju sama propaganda kui nõukogude ajal, ainult et pahempidi poolega. Ja Rekkor täiendas, et liiga vähe on kunsti. Nüganen oli ka seal ja ütles, et temale küll meeldib.

Hiljem ta küll küsis, et vast saab ikka ka kuigagi teisiti, aga meie Traadiga ütlesime, et meie peame ikkagi lähtuma romaanist, sest see on kõige tõepärasem Vabadussõja kujutus. Et kui suudaks sellegi ära teha, nagu see on, oleks ka väga hästi.

Kas jäite proovivõtetega rahule?

Mina tahtsin seda filmi tõesti teha noortega, kas lavakunstikateedrist või veel noorematega. Sest need seal Vabadussõjas olid ju koolipoisid, see noorus peaks jääma. Sest see on, mis kannab, see noorte hingede tulisus. Nüganen tegi ühe proovivõtte Haapsalu raudteejaamas, ma olin ka seal juures ja nägin, et näitlejatega, nii 25-26 aastastega, ei saa seda teha, see on teine vaimsus, need ei ole need poisid.

Kuidas võtsite vastu ekspertkomisjoni otsuse?

Me arutasime pärast ekspertkomisjoni otsust selle asja Mats Traadiga põhjalikult läbi ja leidsime, et nii kaugele, kui me oleme saanud minna, oleme me läinud, edasi meie enam minna ei saa. Tehku siis teised.

Olete Kilmi/Maimiku stsenaariumikavandiga tutvunud?

Mul on selline kogemus olemas, kus teose sündmustikku tahetakse siduda tänapäevaga. Kui ma «Kevadet» tegin, soovitati sisse tuua nõukogude noored, kes loevad siis seda vana raamatut ja itsitavad selle üle. Et siis oleks film arusaadav üle terve N Liidu jne. Tookord ma noogutasin küll, aga muidugi ei teinud seda, selline «Kevade» oleks täielik jama olnud.

Ma kardan, et praegu hakkab toimuma midagi samasugust. Ega üks sünopsis ütle veel midagi, võibolla nad teostavad selle geniaalselt ära. Aga minul on teistsugune nägemine sellest asjast ja see on minus raudselt sees, ma ei oska teisiti mõelda.