Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ühishelid, iseolemine ja jätkumine, Kontsert

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eino Tamberg - helilooja ja pedagoog

Eino Tambergi, Alo Mattiiseni, Peeter Vähi ja Raimo Kangro teosed. Kammerorkester, Aina Kainclema (klavessiin), Pärt Tarvas (tshello), Leili Tammel (metsosopran), dirigent Paul Mägi.


1. märtsil Rotermanni Soolalaos.

EVI ARUJÄRV

Kontsert Eino Tambergi ja tema kolme õpilase töödest justkui sunnib loomingulisi ühishelisid otsima.

Ühishelisid leidub. Nagu intriige ja teistmoodiolekutki. Vaatepunkt on tendentslik - õpilased õpetaja kontekstis. Teisedki võimalikud vaatepunktid on tendentslikud - ühest punktist näeb paratamatult vaid üht moodi.

Eino Tambergi «Öölaule» (1992/1997) ja «Teekonda keelpillidele» (1990/1997) kuulates mõtlesin, miks see muusika nii esmakordne tundub. Mis on tema töödes see, mis ei kulu nii ilmnähtavalt (nagu kõik siin maailmas, kaasa arvatud muusika). Leidsin, et see on võime inertsi ära võita - muusikalist, tajumise ja tundmise inertsi.

Inertsijõud, mehaaniline kordus on muusika põhiomadusi. See on üldisemgi asi - füüsilise aktiivsuse, jätkuvuse, elusolemise rõõmus ekvivalent. Kunstis võib inerts ka surmav olla.

Tambergi muusikas on minimaalselt inertsi ja mustrit, dekoratiivset voolamist. Tema muusikaline ruum on mitmemõõtmeline ja pingestatud, ohtlik ja hurmav. Seda ruumi struktureerib pigem maailmavalu kui kompositsioonitehnika.

Muidugi leiab õpetaja-õpilaste töödest ühishelisid - mingeid kompositsioonitehnilisi paralleele. Aga ka «ülemhelisid», mingit sarnast toonust - jõudu, õrnust, rahutust...

Alo Mattiiseni laulude peale mõeldes näib, et tema ülemheliks oli eetos. Tema Tshellosonaadis (1985, Tambergi seades kammerorkestrile) valitses sonoristliku ja meloodilise aktiivsuse vaheline pingeväli, mis enamasti Tambergi muusikaski - ilmselt ka seadmise rõhuasetus.

Tekialune liikumine

Peeter Vähi üliõpilaspõlves kirjutatud kolmeosaline «Concerto piccolo» (1975) mängib läbi tol ajal kuuma stilisatsioonimeetodit. Vanahõbedane klavessiinitämber, reipa kadentsi tõstmine stilistilise ikooni rolli, motoorika ja repetitsioonitehnika, orelipunktil lõputusse kulgev adagiomeloodika, objektiivne kolmkõlalisus ja vähendatud akordide dramatism - kõik üsna baroki nägu (kui mõni tshaikovskilik käänak maha arvata).

Mis värvi on kameeleon? Kas kameeleonil on identiteeti, tekib vaikne küsimus, kui autor stiilimudeli nagu teki üle pea tõmbab. Concerto kolmandas osas reetis äge tekialune liikumine (fragmentaarsus, sonoristlikud momendid, fanfaaritämber) autori selgemat kohalolekut. Stilistiline intriig ja teatav otste sõlmimine tegid loo kokkuvõttes põnevaks. Klavessiinipartii oli kohati kahetsusväärselt rabe.

Stilistiline empaatia on ehk üks tambergilikust arsenalist pärit asi. Ainult et Tamberg enamasti dramatiseerib ja sümboliseerib stiilimudeli vahendusel, Vähi kasutab sagedasti lausdekoratsiooni või mängib valmis elementidega.

Rahutus ja pulseerimine

Raimo Kangro kõnnib oma arvult kaheksandas «Displays» (op 42, 1996, Schuberti portree) koos Schubertiga ja «Ilusa möldrineiuga». Rütm, kõlakirgas pulseerimine on Kangro element. Sellesse egoistlikku voogu upub enamasti mistahes võõras aine. Schubertil oli seekord enam õnne. Kangro portreelugudes on siiski kõige enam autori nägu.

Kangrolik rahutus on ehk sama, mis end Tambergi muusikaski ilmutab. Ainult kui Tamberg laeb selle rahutusega aegajalt ka vaikust või ühtainsat heli, siis Kangro lubab endale vulkaani ülevoolavust.

Kui nüüd järele mõelda, siis «ühishelid» on küll kõige avalikumad, «ülemhelid» kõige tugevamad, aga loominguline iseolemine - see on nii tiivustav eesõigus kui ka vaevarikas paratamatus. Tark õpetaja teab seda.

Tagasi üles