Lissabonis etendub ooper «Olivia meistriklass»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÄRT HELLERMA
Lissaboni maailmanäitusel on täna Eesti päev. Õhtul on Eesti paviljonis võimalik vaadata Lepo Sumera multimeediaooperit «Olivia meistriklass.» Võrreldes Von Krahli teatris nähtud etendusega on ooperis mitmeid tehnilisi uuendusi.
Kahel päeval keskendub Lissaboni maailmanäitusel EXPO 98 tähelepanu Eestile. Kultuuriprogrammis on lisaks ansamblite Ultima Thule ja Kiigelaulukuuiku esinemistele ka Lepo Sumera multimeediaooper «Olivia meistriklass». Lissabonis viibiv Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas kinnitas eile Postimehele, et etenduseks on kõik vajalikud ettevalmistused tehtud. Lepo Sumera, kes pärast pikka autosõitu läbi Euroopa oli samuti eile lõunaks Lissaboni jõudnud, on kirjutanud ka EXPO Eesti väljapanekule muusika, mis mängib kogu näituse lahtioleku aja.
Peeter Jalakas, missuguseid muudatusi olete etenduses Lissabonis näitamise jaoks teinud?
Üritasime oma ooperi antud oludesse paigutada. See on ikkagi välitingimustes esinemine, umbes nii nagu kunagi olid kultuuribrigaadid, kes käisid rindejoonel esinemas. Kuigi see paviljon ei ole ooperi etendamise jaoks mitte kõige mõistlikum koht, tundub siiski, et saame hakkama, sest kõik vajalikud esemed ja rekvisiidid on nüüdseks kohale jõudnud, kuigi mitmepäevase hilinemisega.
Esimene muudatus ooperis on see, et meil pole orkestrit. Orkester on meil kaasas videolindi peal. Kui originaalis on meil on üks suur ekraan, kuhu ilmuvad Caspar David Friedrihi maalid, mis justkui ellu peaksid ärkama ja teises lavanurgas NYYD ansambel, siis Lissabonis on kaks ekraani, mis on omavahel sünkroniseeritud. Ka NYYD ansambel mängib video peal. Oleme plaaninud etenduse uut versiooni ka sügisel Von Krahli teatris näidata.
Missugune on teie esimene mulje Eesti väljapaneku kohta?
Arvan, et häbisse me ei jää, kuigi Eesti paviljonis pöörast tunglemist ei ole. Aga tagurpidi sealt ka keegi välja pole jooksnud. Põhiline tunglemine käib mõistagi Portugali enda paviljonis ning ka USA omas.
Kuidas Eesti väljapanekut laiemalt hinnata?
Võibolla on meie paviljonis püütud liiga palju kunsti teha. Kindlasti on see väga hea idee, ainult ei tea, kas kõik sellest ideest aru saavad. Mina arvan, et vägisi küll mingit Eesti ideed välja ei mõtle. Kui seda püüavad teha oma vaatevinklist mitme eriala inimesed, näiteks nii kunstnikud kui ka majandusinimesed, siis ta nende ideede kokkuvõttest lõpuks välja koorubki. Niimoodi kokkupandud mosaiigi kaudu saab meile endale ka selgemaks, mis maa see on, kus me elame.
Kas ooperil on tõlge ka?
Kahjuks ei ole. Kangesti lootsin, et me saame seda teha, aga enne siiasõitu selgus, et rahalised võimalused ei ole need, nagu me algul aru saime. See teeb natuke kurvaks, aga loodame, et muusika räägib iseenda eest.
Kas olete Portugalis varem käinud?
Ei ole. Maa ise jätab küll õnnetu mulje. Neil on küll väga armsaid vabandusi välja pakkuda, miks üks või teine koht väga räämas on, näiteks et sada aastat tagasi oli maavärin või midagi niisugust. Kui nüüd võrrelda Portugali Eesti hetkeseisuga, siis tundub, et see on palju optimistlikum ja isegi elurõõmsam, kuigi võiks ju vastupidist arvata.
Lepo Sumera, missugusel põhimõttel te muusika kirjutasite?
Kirjutasin üheksa Eesti regiooni jaoks üheksa erinevat muusikapala, mis peaksid muusikalise emotsiooni kaudu iga regiooni - näiteks Narva, Tallinna või Vilsandi - üldmuljet edasi andma. Tehniliselt oli see küllaltki keerukas töö, sest pidi mõtlema väljapaneku iseärasustele. Tegelikult on tegemist kümne erineva teosega, sest üks muusikapala kujutab endast Eesti väljapaneku üldist muusikalist kujundust. Sellele lisanduvad erinevate regioonide videoklippide muusikad. Need ei satu kunagi sünkrooni, nii nagu mõeldud oligi. Kui inimene astub teatud kohas kaardi peale, hakkab selle koha muusika ja pilt käima-juhuse ja ettemääratuse koosmõju nagu meie elugi.
Minu kõrvale ja silmale tundub see igal juhul atraktiivne ja rahustav. Kui inimesed tahavad ümbritsevast melust puhata ja satuvad Eesti paviljoni, tundub see järelemõtlemise ja rahu oaasina.
Mis tunnetega lähete vastu õhtusele «Olivia meistriklassi» etendusele?
Niisugune etendus on midagi täiesti uut. Orkester on virtuaalne, stereoheli kostab magnetofonilt. Näitlejad on laval ja paremas lavaservas näidatakse orkestrivideot. Etendus on tehniliselt küllaltki komplitseeritud. Loodetavasti jätab see Eestist mulje kui tiigrihüppajast riigist.
Usun, et Pirjo Levandi hääl on korras. Lissabon osutus tunduvalt jahedamaks kui kartsin. Eile hommikul oli siin näiteks sooja ainult 18 kraadi. Kliima pole meist kedagi rivist välja viinud. Loodan, et etendus läheb hästi.