Eesti algupärases noorsookirjanduses on uus kangelane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TIIT TUUMALU
Kui Agu Sihvka, 70ndate aastate tuntud raamatukangelane, hätta sattus, leidis ta alati mingi väljapääsu, 90ndate eesti noorsookirjanduse kangelane on juba ette leppinud kaotusega - ta on luuser.
Samal ajal, kui vaid edukusele orienteeritud ühiskonna pildiajakirjade klantskülgedel elavad oma elu ilusad ja rikkad, kinnitab S. K. Richardsoni pseudonüümi taha varjunud Tartu tudeng oma vastilmunud noorsooraamatu «Ühe nohiku seiklused» avaleheküljel, et selle teose kangelasel läheb kõik sitasti ja tegelikult on ta üks paras luuser.
Autor nimetab seda teadlikuks vastandumiseks ühiskonnas levinud edukuse-orientatsioonile. «Tegelikult tunneb keskmine eesti noor end väga sageli luuserina. Ma lähtun sellest, et lugeja armastab end peategelasega samastada ja mida lähedasem on peategelane, seda mõnusam on lugeda,» ütleb S. K. Richardson.
Autobiograafiliseks ta põhiliselt keskkooli viimasel aastal kirjutatud teost ei pea, küll on sellesse võetud ümbritsevas elus toimunud asju.
Nime ei avalda
Pseudonüümi all ilmunud raamatu autor ei taha avaldada oma tegelikku nime ja põgeneb Tallinna Kirjanike Majas korraldatud teose esitluselt, et vältida fotoobjektiivi ette sattumist. Ka pseudonüümi kasutamise põhjused jätab end Tartu Ülikooli tudengiks nimetav autor meelsamini enda teada.
«Minu põgenemisel oli kaks põhjust. Esiteks, kui ma võtan endale pseudonüümi ja tahan seda ka säilitada, aga kui mind tahetakse vägisi kusagile püünele tirida ja minust kena pilt teha, siis pole pseudonüümil ju mingit mõtet. Teiseks, mulle poleks presentatsioon midagi andnud. Leidsin, et väljas on ilus ilm ja jalutasin hoopis Tallinna vanalinnas ringi,» ütleb S. K. Richardson.
Kirjastuses Elmatar üllitatud «Ühe nohiku seiklused» on tähelepanuväärne teos mitmes mõttes. Luuseri-temaatika kõrval on olulisem see, et «Nohik» on üks väheseid 90ndate eesti algupärase noorsookirjanduse näiteid.
Noorsookirjandust pole
Kui Andres Jaaksoo Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusest püüab meenutada mõnd eredamalt meelde jäänud algupärase noorsookirjanduse kangelast, jõuab ta ikka tagasi Jaan Rannapi kuulsaks kirjutatud Agu Sihvkani, 70ndatel ellu astunud raamatukangelaseni. Vahepeal laiutab aga tühi koht.
«Algupärasest noorsookirjandusest pole meil mõtet rääkida, sest seda lihtsalt ei ole,» ütleb Jaaksoo ja lisab, et eestikeelne noorsookirjandus on praegu rohkem rootslaste käes. Üheks eredamaks näiteks nende toodangust peab ta Berti päevikute sarja.
Jaaksoo sõnul pole algupäraste noorsooraamatute vähesus tingitud niivõrd kirjastamispoliitikast, kuivõrd autorite vähesest huvist noorsookirjanduse vastu.