Ristikivi veel kord Arkaadia teel, Ristikivi võõrkeeltes

•Karl Ristikivi (1912-1977, Stockholm) teoseid on seni tõlgitud vaid vene ja soome keelde. Olulisemad tõlked on avaldatud just viimastel aastatel.

•Vene keeles on ühiste kaante vahel ilmunud ajaloolised romaanid «Lohe hambad» ja «Rõõmulaul» (1997, tõlkinud Olga Nael), sel aastal tõlgiti vene keelde ka lühiülevaade «Eesti kirjanduse lugu» ning Ristikivi ainus luulekogu «Inimese teekond» (Boriss Baljasnõi).

•Soome keeles esindab Ristikivi loomingut tänavu ilmunud luulekogu «Inimese teekond».

RUTT HINRIKUS

Eesti kirjandus on ikka ilma Nobeli preemiata. Ka Nobel ei jõua osutada kõigile kirjanduse peidetud varandustele, kuid turul on ta võimas argument. Siiski tahaks vahel kontrollida usku, et meil jagub, millega turule tulla.

Eurooplase või Euroopa kirjaniku, keda Euroopa ei tunne - nii on nimetatud Karl Ristikivi - teoseid on tõlgitud vähe. 1992. aastal ilmunud personaalbibliograafias on andmed vaid kolme raamatu kohta, kõik tõlgitud soome keelde juba üle neljakümne aasta tagasi.

Kuidas nii, võiks küsida võhik ja Ristikivi austaja(te)l oleks taas põhjust otsida seletusi. Üks põhjustest võiks olla ajanihkes, ühe maailma hukus ja teise mandri aeglases kerkimises merest, nii ei saagi nad õigel hetkel kohtuda.

Postmodern kirjanduslugu

Teine iseloomus, mingis salarõõmus välistest asjaoludest rippumatuse üle. Mitte loobumises tunnustusest, kuid kindlasti vabana ahnusest selle tunnustuse järele. Kirjutamine mängurõõmust, tegutsemistahtest. Põhjus on kindlasti ka Ristikivi loomingu olemuses ehitada mitte gooti katedraali, vaid «paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama» (Ristikivi Uku Masingule 1969. aastal).

Kummatigi on midagi muutumas. Aasta eest ilmusid vene keeles ühes köites Ristikivi «Lohe hambad» ja «Rõõmulaul» (Olga Naela tõlkes), sel aastal on vene keeles ilmunud koguni kaks Ristikivi raamatut. Need on «Eesti kirjanduse lugu» ja Ristikivi ainus luulekogu «Inimese teekond».

On väga raske saada mingitki usaldusväärset ettekujutust sellest, kuidas eesti ja euroopa kirjanik Karl Ristikivi konkureerib venekeelse kirjanduse turul. Ta turunishshi Eesti Vabariigis on toetanud kas Rootsi Instituut või Rootsi saatkond, Avatud Eesti Fond või kultuuriministeerium. Selle turuosa ettevalmistamisel tehakse panus eelkõige vene õppekeelega koolidele.

«Lohe hammaste» ja «Rõõmulaulu» ühisel kaanel on reklaamtekst: Karl Ristikivi kujunes kirjanikuks Eesti Vabariigis 1930. aastatel tol perioodil valitseval vaimsel tõusuperioodil; lõpus usaldusväärne järelsõna Reet Neithalilt. Seegi vaatleb Ristikivi eelkõige kirjandusajaloo kõrgelt kaldalt.

Hoopis teistmoodi läheneb Ristikivile ja kirjandusajaloole käesoleval suvel ilmunud Karl Ristikivi «Eesti kirjanduse lugu». Seesugust lähenemist võiks nimetada peaaegu postmodernseks. Asjatundja ajab kohe kergesse hämmingusse raamatu mahukas formaat, ligi kaks korda suurem 1954. aastal ilmunud Ristikivi algupärasest teosest.

Kuid kellel võiks midagi olla suure trükikirja, lisatud fotode ja kommentaaride kohta.

Paraku ei ole kuigivõrd kommenteeritud teose enda isikupärast asendit kõikmõeldavate eesti kirjanduse ajalugude seas, küll kinnitab T. Tasa eessõna usku Ristikivisse kui olulisse kirjanikku, keda olevat tõlgitud keeltesse, millesse teda tõepoolest võiks tõlkida.

Ristikivi hoopis teistsugusele auditooriumile kirjutatud nostalgiline essee kirjandusajaloost satub ligi pool sajandit hiljem hoopis võõrasse ümbrusesse ja tekitab seal küllap pisikest segadust. Loodetavasti on see segadus siiski loov, sest sovjetlike eesti nõukogude kirjanduse ülevaadete kõrval mõjub ta vaieldamatult algatuslikult või algatuslikkusele ergutavalt.

Argus tegelikult Argos

Ristikivi «Inimese teekond» - see eesti luule ajaloo kaunimate ja terviklikumate luulekogude hulka kuuluv väike shedööver on ilmunud tagasihoidliku välimusega eesti luule kakskeelsete raamatute reas, mis mõeldud vene koolidele. Enne Ristikivi luuletusi on samas kujunduses ilmunud analoogilised kogud Underilt, Talvikult, Visnapuult ja Kalju Lepikult.

Lepiku ja Ristikivi värsid on tõlkinud Boriss Baljasnõi. Luule kogudus pole kunagi olnud eriti suur, loodetavasti vihjab raamatute nappide vahenditega teostatud välimus nende sisu kaalukusele, ega pärsi eesti luule austajate võimalikku juurdekasvu, ega vihja sotsiaalsele tellimustööle.

Tegelikult on raamatud tehtud armastusega. Kõigile luuleraamatutele on lisatud korralikud kommentaarid ja põhjalikud eessõnad. Ristikivi «Inimese teekonna» (ja Visnapuu luuleraamatu) eessõnad on kirjutanud Aurika Meimre, kellel ei puudu autori loomingu tunnetus, kuid kes on kasutanud ja usaldanud varasemaid allikaid. (Eesti Kirjanike Kooperatiiv ei tegutse enam viis aastat, Tulimulla ilmumine lakkas veelgi varem jms). Tõlkija töö on heatasemeline. Kummalisel kombel on ka Baljasnõile saanud eksituseks üks luuletus. «Arguse silmad on valvel ...» Argus ei ole siin siiski kartus, vaid antiik-mütoloogia Argos.

Taas soome keeles

Sama Argus on olnud komistuseks teistelegi tõlkijatele. Nimelt tabas sama eksitus eelmisel aastal toimunud Ristikivi luuletuste tõlkimist võistlusena soome keelde. Nüüd on valminud ka selle tõlkevõistluse viljad.

«Inimese teekond» ilmus mõne päeva eest soome keeles. Valitud on parimad võistluse tõlgete seast. Eessõna on Jaan Kaplinski sulest. Soomekeelse luuleraamatu väljaandjaks on Oulu kirjastus Pohjoinen. Ristikivi on taas pika ajavahemiku järel jõudnud soome keelde.

Kunagi aastate eest laulis mitmed Ristikivi tekstid kuulajate südamesse Tõnu Tepandi. Eesti pagulase värsside «Minagi olin Arkaadia teel, ehkki ma sündisin saunas...» viisistus omandas lausa märgilise tähenduse. Arkaadia teed on käinud mõnedki saunas sündinud. Kõik nad ei ole jõudnud oma marssalikepikesega puudutada igaviku tähti nii nagu puudutas Lääne-Eestist kaheksakümmend kuus aastat tagasi oma teekonda läände alustanud Ristikivi.