Andero Ermel: ma ei taha publikut petta

Foto: Andres Haabu, TV 3

Saatesarjas «Su nägu kõlab tuttavalt» vaatajaid hullutav Tallinna Linnateatri näitleja Andero Ermel on eraelus täpsust armastav konservatiiv, kes vahel teeb siiski erandeid.

Korvpalluri kasvu Andero Ermel (37), kes meid pühapäevaõhtuti teleri ette naelutab, on läinud pühapäeval linnateatri fuajees viisakus ise. Põhjust rahulolematuseks peaks aga olema küllaga – eelmisel päeval kohtumist kokku leppides oleme teineteisest mööda rääkinud ning Ermel ligi tunni tühja passinud. On päris kindel, et kiire elu tõttu oleks ta aega pigem pere seltsis veetnud, kuid kuna mehel on suurepärane lastetuba, ei näita ta pettumust välja.

Ruudulise mustriga kingad jalas ning rohekas casual-pintsak seljas, moodustavad need pealtnäha vastandlikud kehakatted tema puhul harmoonilise, maitseka ja väga tagasihoidlikult mõjuva terviku. See annab märku: tegemist on isiksusega, kelle puhul mängib pigem sarm.

Ometi teame 15 aastat Tallinna Linnateatris näitlejana töötanud Andero Ermelist kahetsusväärselt vähe. Aeg on lähemalt tuttavaks saada.

Kuidas sinu peres tavaliselt pühapäev möödub? Mida üheskoos teete?

Mis me ikka teeme! Magame päris pikalt, kuna kogu nädala pean näitleja kohta ääretult vara tõusma. Lapsed käivad ju koolis – tunnid algavad kell 8.15 ja äratus on hiljemalt kell 7, aga näitlejale kui öise eluviisiga inimesele on see ikka väga vara. Nii et pühapäeviti püüame und tasa teha. Pojad on kah õnneks juba nii suured, et ei tule kohe silmaluuke lahti kangutama, vaid tõusevad hommikul vaikselt üles ja lasevad meil (näitlejast elukaaslase Külli Teetammega – toim) veidi pikemalt magada. Vanem poiss saab 11-aastaseks ja noorem on 8-aastane.

Nii et pannkooke te ei söö?

Mõnikord teeme pannkooke, mõnikord käime kinos, kontserdil või kohvikus või sõpradel külas. Mõnikord läheme hoopis loodusesse, et saaks natukenegi nelja seina vahelt välja. Nädal ise on tavaliselt aktiivne – kui lastel kool lõpeb, tulevad nad koju, siis peab kiiresti vaatama nende õppimise üle, sest koormus on neil päris suur, ja siis tuleb tavaliselt juba etendusele minna.

Viimased pühapäevaõhtud veedate alati näosaadet vaadates?

Jah, seda vaatame kindlasti, lapsed pole selleta kuidagi nõus.

Mil määral erineb ümberkehastumine selles saates igapäevatööst?

Paroodia on ikka veidi teistsugune žanr küll kui lihtsalt näitlemine. Teatris loome tegelaskujud ju enda pealt, neid pole reaalselt olemas. Jah, mõnikord püüame loodavale karakterile ka reaalsest elust vastet leida – eks vastavaid inimtüüpe, keda n-ö eeskujuks võtta, leiab oma lähimast tutvusringkonnastki.

Sa uurid inimesi kogu aeg?

Uurin ja vaatan, jah! See on väga huvitav. Just praegugi, kui korraks kohvikus käisin, sättisin end – nagu alati – istuma sellisele kohale, kus oleks vaade kohvikus toimuvale või tänavale. Inimeste jälgimine on väga tore, see on nagu professionaalne haigus.

Paroodias on aga teisiti. Siin on sul konkreetne tüüp ees ja sa püüad teda võimalikult ligilähedaselt tabada.

On see õiglane, kõrvutada parodeerimises diplomeeritud näitlejaid ja näitlejakoolituseta lauljaid?

Arvan küll, et on õiglane. Kus sa seda õiglust siin ikka taga ajad? Siis peaks ju tegema eraldi saated, et üks on näitlejatele ja teine lauljatele jne. Õiglust kohtab kõige rohkem publiku silmades, nad näevad ise, mis on hea ja mis mitte, kellel tuleb välja ja kellel ei tule. Ja minu meelest ongi inimlik, kui alati kõik välja ei tule. Me oleme ju inimesed, mitte masinad. Paroodias võimendatakse parodeeritava mingit omadust või isikupära, ja siis see kas tõuseb humoorikaks või paneb, vastupidi, mõtlema, muutudes südamlikuks etteasteks.

Heidame või pilgu eelmisele hooajale – kuidas Tanja Mihhailova tegi Pinki või Evelin Võigemast Edith Piafi või Chalice’i … Need ei ole naermiseks ja naljategemiseks mõeldud. Nii et minu meelest pole päris õige, et paroodia on ainult kellegi üle naljaviskamine. Ja inimesed, keda parodeeritakse, ei pruugi end sugugi solvatuna tunda, sest parodeerida saab ainult väga isikupärast ja erilist inimest.

Sa pole ju laulmist kunagi õppinud?

Jah, pean end rohkem näitlejaks, laulmine on miskit muud. Kui vaatan kõrvalt saatusekaaslasi näosaatest, siis lauljatel on ju hoopis teistsugune vokaal … Hääleaparaat peab lihtsalt olema pidevas töös, mida on kohe tunda.

Samas oled osalenud oma kümnes muusikalis.

Muusikaline kuulmine ja mingi häälematerjal mul ju on, aga ma ei võrdleks seda laulja omaga. Muusika on mulle kogu aeg tähtis olnud. Ja muusikalides osalemine käib minu töö juurde.

Millal ilmub Andero Ermeli soolo­plaat?

Ei tea! Võib-olla küll kunagi, aga selleks peab olema keegi, kes peale minu seda samuti tahab. (Naerab kõlavalt.) Selles osas jääb mul ettevõtlikkusest puudu.

Oled tegelikult maapoiss, küll Tartus sündinud, aga hoopis Rõngus kooli lõpetanud?

See juhtus sellepärast nii, et isa oli lõpetanud Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomina ja ta suunati tööle Jõgevamaale Pajusisse. Seal meie esimene kodu oligi, lihtsalt sünnitusmaja asus Tartus. Siis aga pidi isa sõjaväkke minema, ema jäi minuga koju, ihuüksinda väikese lapsega. Tol ajal polnud ju emapalka ega midagi, lihtsalt pidid ilma mingisuguse sissetulekuta hakkama saama. Isa jättis oma viimase palga talle ja juba tuligi tal minna.

Siis juhtuski, et muud võimalust polnud – emapoolsed vanemad elasid Pikasillas (Valgamaal, üsna Rõngu lähedal – toim) ja kolisime nende juurde. Kui isa sõjaväest tagasi tuli, oli juba kuidagi iseenesestmõistetav, et ta Rõngu sovhoosi tööle asus.

See on vist päris metsane kant – seepärast sind metsandus huvitama hakkaski?

Rõngus elasime tegelikult paneelmaja korteris ja mulle see ei istunud kohe kuidagi. Minu jaoks oli see kammitsev. Tundus, nagu mingi vabadus ja avarus on puudu. Ja alati oli vanaema ja vanaisa juures palju lõbusam ning huvitavam. Nemad olid metsanduse eriala lõpetanud inimesed, vanaisa oli metsaülem ja juhtis tervet metskonda ehk valitses tuhandeid hektareid metsa.

Minu lapsepõlv nendega koos metsas käies mööduski. Vanaisa oli ka kirglik jahimees. Mu onu, kes elab sealsamas lähedal, veel kirglikum. Pikasilla asub Väikese Emajõe ääres ja Võrtsjärv on kiviga visata, vee peal olemine ja kalal käimine käis samuti sealse elu juurde, see tõmbas mind tohutult. Selline vabadus on mulle kogu aeg tähtis ja inspireeriv olnud. Lapsepõlv oli mul tõesti ilus, paremat ei oskaks tahtagi.

Mul tekkis see metsanduse-pisik üsna varakult ja oli selge, et kui midagi elus üldse tahta, siis tuleb ülikooli minna, kindlasti omandada kõrgharidus.

Stereotüüpne ettekujutus metsamehest: endassesulgunud, räägib puudega jne. Sina vist päris selline pole?

See on, jah, stereotüüp, tegelikult on tegu väga elutervete ja hea huumorimeelega inimestega. Täpselt sama moodi arvatakse jahimeestest – et need on kompleksides, rahuldamata tapahimuga tegelased. Tegelikult on nad toredad ja loodust armastavad inimesed.

Metsameheks saamine oli pikka aega minu jaoks ainus ja õige.

Näitlejatee tekkis sinna kõrvale kuidagi juhuslikult, samas loomulikult. Mul oli koolis ja tegelikult juba lasteaiast saati üks väga hea humanitaarsete huvidega sõber. Lugesime palju raamatuid, kogu «Seiklusjutte maalt ja merelt» sari sai läbi loetud ja jutustasime neid lugusid üksteisele ümber. Mängisime neid läbi, olime musketärid jne, jooksime metsa vahel ringi ja kujutasime ette, et jalgrattad on hobused. Kui saime vanemaks, hakkasime isegi filmiplaane pidama, unistasime ja mõtlesime, valisime võttepaikugi, mis sest, et kaamerat kellelgi polnud. Kord keskkooli ajal tegime oma klassiga isegi ühe absurditeemalise lavastuse. Sõber lavastas ja mina koos teistega mängisin.

Keda sa seal mängisid?

Vanameest. Käisime isegi Saaremaal miniteatrite festivalil ja võitsime auhinna. Olime selle üle väga uhked.

Siis nägime sõbraga ajalehes Meie Meel kuulutust, et Tallinnas on üks habemega tüüp, keegi Priit Pedajas, kes võtab lavakunstikooli kursust vastu, ja sel aastal – 1994 – oli sinna tohutu tung. Üks eelvoor toimus Viljandis ja mõtlesime, et lähmegi sinna, sõber tahtis proovida lavastajaks. Luuletused ja laulud oli vaja selgeks õppida, mõtlesin, et teen ära kõik, mida komisjon küsib, kaotada pole midagi.

Sõber mõtles viimasel hetkel ümber, ütles, et ei tule. Läks lõpuks hoopis teoloogiat õppima ning nüüd on temast saanud õpetaja ja koguduse juht.

Teie kursusel on hästi läinud – pole ühtki nime, kes poleks praegugi tuntud.

On küll läinud hästi, kõik on teatrisse jäänud. Aga kooli ajal me kõik kogu aeg ninapidi koos ei olnud – mina näiteks liikusin ringi peamiselt Taavi Teplenkovi ja Tiit Sukaga, kuid kursapeod olid ikka ühised.

Mulle tundub, et tänapäeva noored on hoopis muretumad ja enesekindlamad, kui olime meie. Tundus, et kui ma kõrgharidust ei saa, siis on jama, aga nüüdsed noored räägivad, et ei tea, mida pärast keskkooli teha. Mõtlevad ja vaatavad, lähevad aastaks hoopis reisile … Ja siis vaatavad edasi.

Ma alati imestan selle üle – sa lõpetad keskkooli medaliga, sul on kõik teed lahti, aga siis leiad, et see polegi hetkel kõige tähtsam … Mõnes mõttes on arusaadav, et ei taha kohe uuesti õppima minna, maailm on lahti ja võimalusi palju, aga teisest küljest aeg ju läheb. Meil oli mentaliteet hoopis teistsugune. Olen ju ikkagi nõukaaja laps, kes mäletab, et isegi Saaremaale ei saanud küllakutseta minna. Vahel olen seal Virtsu sadamas mõelnud, et on ikka tore küll, et Eesti Vabariik on olemas!

Elukaaslaseks sai sul ka kursuseõde?

Tuttavaks saime, jah, koolis.

Nii et alles teatris…

Jah, alles siin saime päriselt tuttavaks.

Minule oli see kuidagi normaalne, et kui olime koolis, siis kursuseõed olidki nagu õed, kursusevennad aga vennad või sõbrad.

See, et Külliga samasse teatrisse sattusime, oli juhus. Olin juba Vanemuisesse minemas, kui Elmo Nüganenilt pakkumine tuli. Sattusime siis kuidagi kokku ja jäimegi kokku. Olen ise ka tagantjärele mõelnud, et oleme neli aastat koolis ja ei oskagi niimoodi mõelda … Aga nähtavasti oli põhjus selles, et kool sai läbi ja lõpuks ometi olid iseseisev, said hakata ise oma elu elama – ilmselt sai just see suhet käivitavaks faktoriks.

Kooli lõppedes pudenes kursus laiali, Taavi ja Tiit on küll siinsamas draamateatris, aga intensiivne suhtlemine on katkenud. Ja ega siin olegi midagi imelikku, elu ongi selline. Tulevad uued kolleegid ja nemad on su uus pere.

Miks te pole abiellunud?

Olen küll loomult üsna konservatiivne inimene, aga seni on mulle tundunud, et kui nagunii koos oleme, siis miks me peame seda registreerima, midagi kellelegi justkui tõestama.

Samas ma ei saa väga öelda, et nii väga konservatiivne oleksin. Aga mõningad reeglid on hädavajalikud. Mingisugustest käitumisreeglitest ja -normidest peab kinni pidama, muidu tekiks üldine kaos.

Alustame sellest, et tööle tulles lausud kolleegidele tere?

See on elementaarne viisakus. Peame üksteist austama.

Hommikul ei jää lapsed pärast äratust voodisse vedelema, vaid tõusevad krapsti üles ja siis kohe pesema, sööma, kooli?

Kasvamiseks on rutiin ja distsipliin vajalik. Rutiin heas mõttes. Stabiilsus. Jah, sõltub päevast, ega ma piitsaga voodi kõrval seisa, aga isevoolu teed ka kõike lasta ei saa.

Kui laps teeb üleannetust, siis ootab teda rihm, vits või nurk?

Mul võiks ehk kannatust rohkem olla, aga karistused on pigem sellised, et ei saa arvutisse või ei saa maiustusi. Samas ma seda vitsa­andmist päris ei laida ka. Tajun, et lapsed mõnikord katsetavad piire, ja olen ka ise lapsena vitsa saanud.

Mäletan seda aega väga hästi ja mäletan ka, mida ma ise selleks tegin. Ma ise päris toredasti küsisin seda vitsa ja katsetasin, kui kaugele on võimalik minna. Et kas jõuame vitsani või mitte. Ja ikka jõudsime küll. Mõnikord näen, et ka oma poisid vahel katsetavad. Ja kui ma selle läbi näen, siis … rahunen täiesti maha ja siis vaatame, kes kelle piire katsetab.

Kuidas oled rahul oma senise karjääriga?

Põhimõtteliselt olen küll. Tööd on kogu aeg olnud, see on põhiline. Eks ikka tekib ka tagasilööke, kõik ei ole kogu aeg lõbus ja tore. Kui sa aastast aastasse mängid ja teed, siis tekib küsimus, et milleks see kõik. Vahel tekib ka mõningane kurnatus, eriti kui oma töö kõrvalt muud asjad juurde tulevad, ja seda aastast aastasse. Satud justkui rattasse, mida ise enam ei kontrolli. Kuid kindlasti on värskendav, kui mingi aja tagant saad mõnes teises teatris või projektis osaleda.

Mida sa neil hetkedel teed?

Püüan ennast ikkagi motiveerida. Mind motiveerib näiteks õhtune etendus, ja ma ei taha lihtsalt niisama publiku ette astuda – et ah, ma ei viitsi, aga pean. Ma ei taha publikut petta, vastasel juhul peaks üldse kõrvale astuma. Püüan oma tegelaskujus uusi värve leida, ja kui neid otsima ja proovima hakkad, siis need tulevad ka ja ega partneritelegi jää see märkamatuks.

Mida sa töörindelt enim ootad?

Huvitavat tööd ikka.

Kindlasti võib huvitavaid pakkumisi tulla ka tänu näosaatele.

Ma ei usu, et saade midagi nii väga muuta saab. Minule on see luksuslik võimalus sõpradega kaamerate ees lustida ja lõbutseda. Arvan, et ise muutun ma saate tõttu vähe.

Igasugused kutsed õhtuid juhtida …

Ma ei ole päris selline inimene. Mulle meeldiks publikuga teatrisaalis kohtuda. Õhtujuhtimist olen paar korda proovinud ja see pole minu ala.

Kumb sulle meeldib, kas piinlik kord või boheemlik segadus?

Käisime hiljuti Kaunase teatrifestivalil värskelt renoveeritud teatrimajas. Aga õhkkond oli seal kuidagi steriilne ja midagi oli justkui puudu. Ja kui seal olin, siis mõtlesin, et meie teatris on hoopis teistmoodi. Ei ole lihtsalt renoveeritud, steriilne, büroohoone moodi koht, kuhu tulengi vaid tööle.

Väike boheemlik segadus käib ikka asja juurde. Elu peab sees olema. Et ikka näed ja tunned, et siin inimesed liiguvad ja on ning et see koht on neile midagi enamat kui töökoht.

Samas armastad täpsust?

Olen täpne küll, alati olen kohal pigem varem kui hiljem.

Siiski, kord olen etendusele hilinenud. Hakkasime perega maalt (Pikasilla kandist – toim) tulema ja arvestasime sellega, et mul on õhtul etendus. Aga kuskil Viljandi kandis läks auto katki. Väljas oli külm, lapsed väikesed … Lõpuks jõudsid sõbrad ja sugulased appi, pukseerisid auto ära ja sain teise auto asemele. Pere jäi maha, kuid selleks ajaks oli juba hea mitu tundi möödunud. Iga minut oli Tallinna poole kihutades arvel, vahepeal võttis politseigi kiiruse ületamise pärast kinni, aga tegid õnneks trahvi üsna kiiresti ära.

Jõudsin kohale, kui esimene muusika juba mängis ja näitlejad hakkasid lavale minema. Ajasin kostüümi ruttu selga, tegin grimmi ja läksin lavale. Õnneks see polnud suur roll, aga niimoodi otse tänavalt lavale joosta on mulle vastuvõetamatu. See ei käi eetikaga kokku. Aga korraliku õppetunni sain kätte.

Samas, vahel juhtub nii, et oled lava taga ja valmis stseeni minema, seisad seal ja järsku avastad, et õige koht on möödas … (Naerab.)

Kuidas see võimalik on?

Kui oled stseenis asendamatu, siis mängivad partnerid nii, et sa lõpuks taipad «sisse» tulla. Aga kui on väiksemad kohad, siis mängitakse sinuta ja see koht jääbki ära. Õnneks juhtub selliseid olukordi haruharva.

Oled ka ise sama moodi oodanud?

Ükskord «Arbuusisuhkrus», mida Jaanus Rohumaa väikses saalis lavastas, pidi üks näitleja sama moodi sisse tulema, ootas seal ukse taga, vaatas läbi uksesilma, millal õige aeg on, sest sissetulek oli liikumise peale. Ja siis ta ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud … Püüdsime siis teksti improviseerida. Ära minna ka ei saanud. Mingil hetkel muutus see olukord talumatuks. Temata polnud võimalik edasi minna, aga sündmuste käik peab muutuma. Kuidagi me seal siis vintsklesime … kuni ta siis lõpuks taipas tulla.

Aga kõige tipuks ajab see kõik ju meeletult naerma. Vaat see oli kõige hullem!

Andero Ermel

Sündinud 6. augustil 1976. aastal Tartus

Lõpetanud 1994. aastal Rõngu keskkooli, 1998. aastal EMTA kõrgema lavakunstikooli, alates 1998. aastast

Tallinna Linnateatri näitleja

Rollidest toob ise esile Razumihhini «Kuritöös ja karistuses» (lav Elmo Nüganen, 1999, Tallinna Linnateater),

Verkuškini «Ohvrit mängides» (lav Mart Koldits, 2008, Tallinna Linnateater), «Bent» (lav Georg Malvius, 2003, Vanalinnastuudio), mänginud arvukates muusikalides («Kaotajad», «Hüljatud», «Rent», «Grease» jt)

Elukaaslane linnateatri näitleja Külli Teetamm, pojad Artur ja Rasmus

Arvamus

Kaire Vilgats-Lõhmus

sõber

Anderoga olen tuttav 2001. aasta «Hüljatute» etenduse proovidest. Kõiki võlus, ja võlub loomulikult seniajani, tema kõrge ja ilmselgelt ilus hääl. Aga temas on ka muud – ta on ääretult sõbralik igas olukorras. Kui ongi vähe pingelisem moment, kus kõigi silmist ja kehakeelest seda välja loed, siis Andero on ikkagi lahe ja siira maapoisi pilguga. Pole teda kunagi halvas tujus näinud, ikka pigem kõrvuni naerul näoga.

Arvan, et tema lend võiks olla veelgi kõrgem, kui ta ise seda tahaks ja julgeks. Mina soovingi talle seda julgust!