Kõik müügiks, kõik näidendiks!

Margus Grosnõi õppis Uno Loobi kehastamiseks selgeks mitukümmend muusiku hittlugu. Foto: Heigo Teder

Uno Loobi elust rääkiv «Uno bossa» on maitsetu kultuuriline kiirtoit.

Eesti draamapildis umbes kümme aastat tagasi alanud ning tänaseni kestev elulooteatri buum reedab minu silmis eelkõige ajastuväärilise dramaturgilise mõtte defitsiiti. Ajaloo taaskasutus kunsti ainesena on ökonoomne ja ennast suuresti iseturustav teatritegemise viis, kuid tulemuseks on enamasti olnud tooted, mille parim osa on pakend.

Sisulises plaanis pole suutnud olla oma objekti väärilised eelkõige kultuuriloo-ainelised lavastused: kunagiste loomeinimeste elulugusid on vahetatud kümnete kaupa pinnapealse palagani vormis vähenõudliku publiku heakskiidu peenrahaks. Sealjuures on suur osa neist töödest olnud kantud halvastivarjatud üleolekutundest endale aines­t andnud isikute suhtes.

Uudis sellest, et Rakvere teatris tuleb välja lavastus Uno Loobist, tegi mind valvsaks. Mida on tema elust üldse lavale panna, oli minu esimene reaktsioon. Sest Loop on vana kooli džentelmen, aateline spordimees, pedagoog ja poolkarsklane, rock’n’roll’i-ajastu eelne lembelaulik, kes pealegi 1949. aastast monogaamses abielusuhtes.

Narratiivne kunst vajab teadupärast teravdatud konflikti, vastuolulisi karaktereid ja dramaatilisi süžeepöördeid, ideaalis ka peategelase võitlust iseendaga. Kuid Loop on selleks kõigeks pealtnäha liiga eluterve, liiga normaalne, liiga positiivne, liiga probleemitu; teda on põhjusega armastanud nii suur saatus kui ka teised inimesed.

Võimalikud elustsenaariumid

Oma hoiakult ja dramaturgiliselt stiililt on Eestis tehtud elulooteatri lavastused olnud enamasti dokumentaalsed, alternatiivajaloolised ja/või anekdootlikud. Loobi elust rääkiv «Uno bossa» on kõik kolm korraga.

Kuna Loobi tegelikus elus pole vähemalt avalikkusele teadaolevalt toimunud midagi ülemäära dramaatilist, on näidendi teksti autor Peep Pedmanson mõelnud lava tarbeks välja erinevaid traagilise lõpuga võimalikke elustsenaariume. Samas jääb näidendis mitmel puhul selgelt markeerimata, kus lõpeb biograafia ja algab fantaasia.

Loop ise sõnas mõni päev enne esietendust antud intervjuus, et ta «ei saa aru, miks seda etendust üldse tahetakse teha». Mul olid samad kahtlused, teatris käies said need kahjuks kinnitust. «Uno bossa» dramaturgia on hõre ja väljaimetud nagu mõnel malevateatri tükil, mis valminud ühe nädalavahetusega. Selles kahevaatuselises loos on vaid kaks karakterit – Uno Loop ja Uno Naissoo –, sealjuures mõlemad ilma igasuguse psühholoogilise sügavusmõõtmeta, pelgalt karikeeritud kahemõõtmelised kriipsukujud. Ülejäänud tegelased jäävad statistideks.

Laval tormatakse kahe tunni jooksul ühest stseenist teise, kogu tegevus piirdub ajalooliste aegruumide ja olukordade kiire markeerimisega. Vahele kõlab ligemale veerandsada muusikanumbrit. See on «Uno bossa» parim osa, sest valitud laulud on head. Kõrva jäid mitmed uued ja huvitavad arranžeeringud, vokaalselt vedasid kõik solistidena teatrilava kontekstis üllatavalt ilusti välja. Sõnateatri trupi kohta on see suur õnnestumine.

Vaese mehe estraad

Margus Grosnõi tegi Uno Loopi kehastades näitlejana märkimisväärselt head tööd, kuid lavastuse kõrge tempo ja üldine jämekoomilisuseni jantlik käekiri lagundas rollijoonises kõik sügavamad kihid veel enne, kui need tõeliselt esile jõudsid pääseda.

Toomas Suuman võttis Uno Naissoo rollist kõik, mis sellest võtta oli ja pani ka ise pieteeditundlikult ja maitsekalt juurde. Ülimalt minimalistlikusse lavakujundusesse (Hardi Volmer) tõi visuaalset mõõdet ning mängulisust üksnes suur televiisoriekraan. 

Omaenese vormilist killustatust ja sisulist vähenõudlikkust püüab «Uno bossa» otsekui välja vabandada läbi žanrimääratluse, milleks on märgitud «estraad». Paraku suudab see lavastus estraadižanri mõttelise kvaliteedistandardi kõrgusele tõusta kõigest mõnes üksikus stseenis. «Uno bossa» naljad on hambutud; esitajatel jääb puudu artistlikkusest; tants ja liikumine on läbimõeldud (Oleg Titov), kuid esitus lodev. 

Loop on elav legend ajast, mil džäss oli veel popmuusika. Minu arvates peaksid tema nime, elulugu ja loomingut kasutavad inimesed seda tehes enese suhtes veidi nõudlikumad olema. Rakvere teatris on Loobi loomingulise ja sümboolse kapitali arvelt valminud maitsetu kultuuriline kiirtoit.

Peep Pedmanson

«Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu»

Lavastaja ja kunstnik Hardi Volmer, liikumisjuht Oleg Titov, kostüümikunstnik Kristel Maamägi

Osades Margus Grosnõi, Maarika Mesipuu, Toomas Suuman jt

Esietendus 14. veebruaril Rakvere teatri suures saalis