Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jürgen Ligi fänni pihtimus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raivo E. Tamme jõudemonstratsioon. | FOTO: Siim Vahur

Võitmiseks ei piisa 24 tunnist, õige eestlase tööpäev on 48 tundi pikk.

Õiged Jürgen Ligi austajad ei kuulu Reformierakonda, vaid sadomasoklubisse. Kui tahate tõestust, vaadake VAT Teatri lavastust «Masohhisti pihtimus», mille on lavale pannud sakslane Christian Römer. Saate naerda (kohati pisarateni) ja vaadata kõverpeeglisse.

Kui veab, lahkute saalist teadmisega, et kuulute Ligi klubisse. Kuid vaevalt, sest enamikule on broneeritud koht sadomasotööklubisse. Ligi klubis kaob rabelemise mõnu, seal on päike, ilusad naised, tasuta hõrgutised ja kohustustest prii elu.

Aga eestlased vajavad ju tööd ja ikka kümme-kaksteist tundi päevas. Isegi Tammsaare kirjutas, et tee tööd ja siis tuleb armastus… Kuigi me teame, et see tsitaat on poolik, armastame seda ikka, sest töö toob armastuse, raha, õnne ja naudingu.

Et olla võitja, tuleb olla teistest parem. Seda on meile sisendatud aastaid. Aga kui oskustest ja mõistusest jääb väheks, tuleb veel rohkem pingutada, sest vaid nii pääseme viie rikkaima riigi sekka. Kui 24-tunnisest tööpäevast – just tööpäevast, mitte ööpäevast – ei piisa, tuleb teha 48-tunniseid. Selle kavala triki õppisin Härra M-ilt, «Masohhisti pihtimuse» kangelaselt.

«Masohhisti pihtimus» võiks olla vabalt monolavastus. Sest vaatamata nõtketele kõrvalrollidele (Ago Sootsi võrratu antropomorfne hobune, Tanel Saare hüpermarketi direktor, Margo Tederi pangadirektor, Katariina Ratasepa Annika ja kahetsusväärselt vaid korraks vilksatav Lauri Saatpalu domina Laura) on see siiski Raivo E. Tamme soolo.

Tamme mängitav Härra M pakub samastumist, mida paljud meist pigem eitaks. Härra M on õnnetu mees, kes ei leia enam sadomasoklubidest õiget naudingut. See maailm on lepingute, reeglite, kooskõlastuste ja salasõnadega liialt turvaliseks ja etteimatavaks muutunud. Aga mitte selles ei peitu sarnasus.

Härra M leiab elu eesmärgi kolmes töökohas miinimumpalga eest tööd rügades. Ta teeb oma tööd usinalt, püüdlikult. Sest talle meeldib töö, see pakub naudingut. Kui vaja, lakub Härra M naeratades ka ülemuse saapaid. Võimaluse eest teha ületundidega tööd tuleb ju olla tänulik, veel enam: alandlik ja vastupidav. Loomulikult ei tohi ülemusega vaielda, sest kui töökoht kaob, puruneb elu. Kaob kõik.

Raivo E. Tamm on hea näitleja, temas on rohkem peidus kui «Õnne 13» äpu Allan või koguperekomöödia õhtujuhi naeratus. Andke Tammele rolle ja küll mees möllab – seda näitab VAT Teatri lavastus.

Näidendi autor Roman Sikora on küll tšehh, kuid lugu sobitub ideaalselt ka Eestisse. Kohati estraadilikult naerutav «Masohhisti pihtimus» pole miski friikide klubi peegeldus, vaid sinu-minu-meie maailm, Maxima kassiiri, reklaamikirjutaja, ajakirjaniku või pangatelleri igapäevaelu. See on maailm, kus suhteid dikteerib võim ja raha, kus töötajad ei taha, ei oska või ei julge end kehtestada. Peegelpilt on küll groteskne, kuid seda mõjuvam.

Teatris on mitut tüüpi häid lavastusi. On neid, mis vapustavad sind saalis istudes, ja neid, mis jäävad kummitama. «Masohhisti pihtimus» on seda teist tüüpi. Selles ei loeta moraali ega võidelda töötaja õiguste eest, aga ometi paneb see küsima, kas kõiki ületunde peab ikka tegema või kui suur masohhist sinus endas peidus on. Vastus võib olla ehmatav.

Roman Sikora

«Masohhisti pihtimus»

Lavastaja Christian Römer. Kunstnik Iir Hermeliin. Valguskunstnik Sander Põllu. Video- ja helikunstnik Rene von der Waar. Koreograaf Marge Ehrenbusch

Esietendus 27. veebruaril

VAT Teatris

Tagasi üles