Krista Kaer: seda hirmu ei ole, et head raamatud otsa saaksid

Varraku peatoimetajal Krista Kaeral on põhjust raamatu- ja kvaliteediküllase «Moodsa aja» sarja üle uhke olla. Foto: mihkel maripuu / montaaž

Kirjastuse Varrak raamatusari «Moodne aeg» trükib uusi raamatuid juurde nii kiiresti, et Postimehe algne soov teha Varraku peatoimetaja Krista Kaeraga intervjuu 75. raamatu ilmumise puhul on olude sunnil muutunud 77. raamatu tähistamiseks. 75. raamatuks oli John Banville’i «Varjutus». Vahepeal on ilmunud veel Lionel Shriveri «Suur vend» ja Patrick McCabe’i «Hommikusöök Pluutol».

Nii Banville kui Shriver olid ühed kirjandusfestivali HeadRead tänavustest külalistest, ka Patrick McCabe pidi Tallinna tulema, kuid asendati viimasel hetkel William Boydiga. Ning muidugi on ka Boydi «Rahutu» legendaarses sarjas ilmunud. Sellisest nimekirjast ilmselt piisab, et mõista, kui aktuaalseid ja tähtsaid kirjanikke on Varraku meeskonnal õnnestunud eesti keelde tõlkida.

«Moodne aeg» on muutunud omamoodi kvaliteedimärgiks. Tean lisaks endale veel mitut inimest, kes ilma kindla plaanita raamatukokku või -poodi minnes riiulilt just selle sarja raamatu haaravad. Pettumust ei pea kartma: «Moodne aeg» hoiab ühtmoodi silma peal nii üleilmselt tuntud populaarsetel nimedel, nagu Nick Hornby ja Haruki Murakami, kui ka autoritel, kes muidu radari alt läbi lipsata võiksid.

Esimesed «Moodsa aja» raamatud ilmusid 2001. aastal. Kuidas sellise sarja mõte sündis?

Meie väärtkirjanduse «Iirise» sari oli ilmunud juba mõnda aega ja otsustasime selle lahutada kaheks osaks: «Moodsaks ajaks» ja «20. sajandi klassikaks». Nii see ongi sellest ajast saadik olnud ja praegu ei ole põhjust muutusi teha.

Miks just selline nimi? Sõnapaar «moodne aeg» toob silme ette midagi kalki ja tehislikku, ometi on raamatud ise tihti just vastupidi väga südamlikud ja puudutavad.

«Moodne aeg» ei pruugi tähendada midagi kalki ja tehislikku, see on lihtsalt meie aeg, ja nii kuuluvadki sinna raamatud, mis ühel või teisel viisil seda peegeldavad ja kajastavad. Suhtumine, on see siis südamlikum või ükskõiksem, sõltub ikkagi ennekõike raamatu autorist.

Kuidas on sarja algusest möödunud 13 aastaga «moodsa aja» mõiste või fookus muutunud?

Ma arvan, et sarja fookus ei ole muutunud ja valiku puhul arvestame ikka sellega, et teos oleks oluline oma kultuurikeskkonnas, aga samal ajal oleks sel midagi öelda ka eesti lugejale. Oleme püüdnud avardada tõlgitava kirjanduse geograafilisi piire ja loodetavasti õnnestub see meil edaspidi veel paremini. Valik tehakse ikkagi kirjastuses.

Kas te ise olete kõik sarja raamatud jõudnud läbi lugeda? Milline teie lemmik on? Kas mõne raamatuga on tekkinud ka tunne, et ehk pole valik kõige paremini õnnestunud?

Olen ise tõesti kõik sarja raamatud läbi lugenud, aga ma ei saa öelda, et mul oleks nende seas kindel lemmik. Samuti on väga raske otsustada, kas mõne raamatu valik on rohkem või vähem õnnestunud. 75. raamatu ilmumise puhul läbi viidud küsitlus näitas, et peaaegu kõik raamatud on leidnud oma lugejad, ühele meeldib üks, teisele teine. Võib-olla ongi selle sarja üks väärtus selle mitmekesisus.

Mis raamatuid «Moodsa aja» alt veel oodata on? Või on mõne uue sarja plaan?

«Moodsa aja» sarjas on lähiajal ilmumas mitu väga huvitavat raamatut. Tulekul on Iisraeli kirjaniku David Grossmani «Maailma lõppu», samuti Nicole Kraussi «Suur maja» ja Malaisia kirjaniku Tan Twan Engi «Õhtuste udude aed» ning plaanis on veel rida teisi eriilmelisi autoreid tervest maailmast. Uusi sarju esialgu plaanis ei ole, jätkame olemasolevaid. Seda hirmu ei ole, et head raamatud otsa saaksid.