Leitud – üks Juhan Liiv

Juhan Liivi otsimas: Aarne Soro (vasakul) ja Raivo E. Tamm. Foto: Kalev Saar

Juba mõni kuu on Urmas Vadi ja tema kaaskond otsinud Alatskivi lähedal asuvas luuletaja kodupaigas Juhan Liivi. Oma leiud toovad nad publiku ette lavastuses «Kus sa oled, Juhan Liiv?».

Esimene hämmastav asi, kui keegi hakkab Juhan Liivist lavastust tegema, on küsimus, miks seda veel siiani tehtud pole. Teatraalsemat eluloolist ainest oleks ju raske leida – vääritimõistetud, oma ajast ees elanud geenius, ülitundlik, vaene ja vaimuhaige Juhan Liiv.

Küllap on vastuseks vastutus. Kui kõikvõimalike teiste Eesti kultuuriloo suurkujude elu- ja loomingulugu lüpsavad teatrid igal hooajal, siis Liiviga on lugu keerulisem. Meil puudub üheselt mõistetav ja heakskiidetud Liivi-kuvand, millest lähtuda. Tuglase käsitlus on selgelt aegunud, Talveti oma veel suhteliselt tundmatu.

Üldvalitsevaks on jätkuvasti koolipingist pärinev poolmüütiline kujutelm, mis põhineb Liivi haletraagilisel elulool ning loodus- ja isamaalüürikal ning mis paljusid haigutama ajab. Tähelepanuta jääb Liivi huumorimeel, iroonia, sotsiaalne närv ja kõrgendatud ilutaju.

See paneb Liivi ainese dramatiseerija raskesse olukorda. Tal tuleb Liiv uuesti luua, näidata senitundmatuid vaatenurki ning tuua esile see, mis on Liivis ka tänapäeval aktuaalset ja mõistetavat. Tal tuleb leida oma Juhan Liiv.

Aarne Soro – Liiviks loodud

Autori ja lavastaja Urmas Vadi põhjalik süvenemine Liivi loomingusse ja eluloolisse ainesesse väärib lugupidamist. Lähtudes põhimõttest, et luule sünnib just nimelt tuulest – inimest ümbritsevatest oludest, sündmustest, juhusest ja kaaskondsetest –, on Vadi valitud palad Liivi luulest sidunud tema elulooliste episoodidega ja terava huumoriga.

Kui noor Liiv tuleb vanematele kaebama, et «must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämblikuvõrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka», käratab pojas pettunud isa talle peale, et võta siis lapp kätte ja pese puhtaks, kui ei meeldi.

Ja üldse, ajad on rasked ja vaesed: talude päriseksostmine on päädinud majanduskriisiga, ärkamisaja kangelased on surnud, valitseb lämmatav venestamine ning keegi ei saa enam rahvuslike küsimustega tegeleda; igaüks vaadaku, kuidas endal vaid hinge sees hoitud saab.

Kellel siis siin see parem ja puhtam lagi on? Iseasi muidugi, kuivõrd mõistab seda tihedat tähenduste- ja seostevõrgustikku vaataja, kes Liivi elu, loomingu ja aegruumiga väga hästi kursis ei ole? Kas tervik hakkab tööle ja mõjuma ka ilma piisava taustainfota?

Kuid Vadi lavastused muudabki sümpaatseks asjaolu, et ta ei püüa iga hinna eest publikule meelepärane ja arusaadav olla ning ei too oma loomingut keskpärasusele ohvriks. Võib-olla just see seob Vadit ka Liivi endaga.

Ugala näitleja Aarne Soro oleks juba puhtalt oma välimuse pärast Juhan Liiviks justkui loodud. Pikk ja kõhetu, teravate näojoonte ja eksleva pilguga kuju. Ometi oskab ta Liivi rolli (ennekõike noore Liivina) harjumatut elurõõmu tuua. See on just see Liiv, kellega me nii palju kokku puutunud pole: entusiastlik, vaimukas, püsimatu ja kirglik. Alles hiljem lisanduvad sellele ebakindlus, haprus, üksindus ja paranoia.

Lihtsalt uskumatu kadalipu läbib näitleja Raivo E. Tamm, mängides kokku kuues eri rollis ühelegi neist hinnaalandust tegemata. Meeldejäävaimaks osutub kavalehel lakooniliselt sõnastatud roll «Mingi tüüp», kelles koonduvad ja kehastuvad kõik Liivi painajad ja ärritajad, hirmud ja õõvad ning niisama tülikad tüübid, kes rahu ei anna ja luua ei lase. Olgu neiks painajaiks siis tiisikusega kaasnev paratamatu surm või tüütu autogrammikütt.

Äärmiselt minimalistliku lähenemisega loob Tamm groteskse huumori ja õuduse piirimail balansseeriva karakteri, kelle ootamatu ilmumine publikugi kõhust õõnsaks võtab.

Müüt on müüt on müüt

Lavastuse tehnilise poole dikteerib peamiselt keskkond. Liivi kodumaja rehe all toimuva etenduse õhustiku määravad needsamad pääsupesade sädinast kirjatud tumedad laed ning avatud ustest paistvad lõhnavad niidud, mis ka Liivi enese elu ja loomingut saatsid.

Kuna Liivil eluajal märkimisväärset materiaalset omandit ei olnud, ei vaja ka teatri-Liiv enese ümber mingit butafooriat. Tegemist on sõna otseses mõttes vaese mehe teatriga.

Tegelikult ei ole Liiv mõistagi kuhugi kadunud. Igaüks, kes vähe sagedamini Tartust Alatskivi suunas sõidab, on Liivi tõenäoliselt juba kohanud. Vähemalt ühte paljudest Liividest. Pikk kõhn mees, kes kõnnib aeglasel mõõdetud sammul piki maanteeäärt kusagil Koosa kandis kas Tartu või Alatskivi poole. Hoolimata palavast suveajast on tal seljas paksud talveriided. Pimedal ajal kannab ta viisakalt helkurvesti.

Ega me temast tegelikult midagi ei tea. Ei tunne lihtsalt huvi. Kui ka tunneksime ja teaksime, siis ei mõistaks. On lihtsalt mingi hulluke kõndimas. Parafraseerides Gertrude Steini: müüt on müüt on müüt.

Urmas Vadi

«Kus sa oled, Juhan Liiv?»

Lavastaja Urmas Vadi. Kunstnik Liisi Eelmaa. Helilooja Jaan Pehk

Osades Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk

Liivi muuseumi esietendus

31. juulil muuseumi rehe all