Üksindus ja vaikus said muusikaks

U liige Vambola Krigul. Foto: Internet

Festivalil Klaaspärlimäng sündis unikaalne eksperiment: ansambel U muusikud veetsid enne saksa nüüdishelilooja Karlheinz Stockhauseni teose «Aus den sieben Tagen» ettekannet neli päeva üksinduses paastudes ja mediteerides, ilma kellata ja tänapäevaste sidevahenditeta.

Nimelt esitas helilooja teose ettekandele sellised nõudmised, soovimaks anda muusikutele teist laadi kogemust. «Ela neli päeva täielikus üksinduses / ilma toiduta / täielikus vaikuses, ilma palju liikumata / maga nii vähe kui vajalik / mõtle nii vähe kui võimalik,» ütleb üks teose aluseks olevaid tekste.

Ansambel U liikme Tarmo Johannese sõnul tegi katsumuse raskemaks kuumus, mida eksperimendis osalevatel muusikutel siseruumides taluda tuli. «Pärast kontserti saabus suur kergendus, ent palju huvitavam oli pärast nelja päeva üksinduses esimesi hääli kuulda või inimesi näha. Võtta tropid kõrvast ja kuulda kogu seda helide hulka – oli tunne, nagu sukelduks uude ookeani,» kõneles Johannes.

Päris ilma arstiabita muusikud katsele vastu ei pidanud, kiirabil tuli enne kontserti üht osalejat siiski turgutada. «Kõige tähtsam oli aga aeg, mis tuli üksinduses veeta – see andis võimaluse tegeleda iseenda, selle teose ja tekstidega.

Kõik teose aluseks olevad 15 teksti on ühelt poolt muusikaga seotud, kuid teisalt meditatsiooniharjutused, mis peaks suunama mängijat oma sisemise mina kõrgemaid sfääre tundma õppima. Helilooja eesmärk oli selle kogemuse läbi esitajat muusikat intuitiivselt tajuma sundida,» selgitas Johannes. «Kontsentratsioon oli tohutult palju suurem kui mõnel teisel kontserdil. Mängisime kõikides osades ühtlaselt, kuid kohati saime vajaliku tunde väga hästi kätte,» hindas ta ettekannet.

Festivali kunstilise juhi Peeter Vähi sõnul tajus saal ansambli olekut väga hästi, hingas justkui muusikutega ühes rütmis ning aplodeerimist ega lilledega õnnitlemist polnud. «Meil oli sellest väga hea  meel – see polnudki ju päris kontsert, sest tegelikult kestis kogu esitus kõik need neli päeva ning kõlanud muusika polnud sugugi kõige tähtsam osa. Inimesed, kes saalis olid, mõistsid seda,» nentis Tarmo Johannes.