/nginx/o/2013/01/21/1531340t1h4a42.jpg)
Eesti Kunstiakadeemia kirjastamisel ilmus eestikeelne tõlge kunstiõpetuse klassikasse kuuluvale Josef Albersi teosele «Värvide vastastikmõju», mis kuulutab värvitaju sattumuslikkust ja petlikkust.
Ilmus raamat inimese värvitajust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakiri Architectural Forum kirjutas aastal 1963: ««Värvide vastastikmõju» on kõige ülevaatlikum ja intelligentsem, samuti kõige parema väljanägemisega raamat, mis sel teemal ilmunud. See on vältimatult vajalik käsiraamat kunstnikule, arhitektile või õpetajale, keda erutab pigem avastamine kui «turvalised» värvisüsteemid.» See läbinägelik tunnistus osutub ka rohkem kui pool sajandit hiljem endiselt kehtivaks.
Albers õpetab, et nägemistajus ei paista värv peaaegu mitte kunagi sellisena, nagu ta füüsikaliselt on, ning see teeb värvist kunsti kõige suhtelisema meediumi. Et värve efektiivselt kasutada, tuleb nendega mängides ja katsetades kasvatada oma tähelepanuvõimet ja nägemismeele tundlikkust värvide omavaheliste suhete suhtes. See tundlikkus aitab tõeliselt mõista, mis värvide vahel meie tajus toimub.
Raamat koosneb kahekümne viiest värviefekte uurivast peatükist, millele järgnevad 61 värvitahvlit rohkem kui 100 leheküljel. Need praktilised harjutused demonstreerivad värvide suhtelisust ja ebastabiilsust ning kutsuvad üles edasistele katsetustele.
Josef Albers (1888–1976) on Saksa-Ameerika kunstnik ja kunstnike õpetaja, kes tegutses 1920. aastatel Bauhausi kooli juures ja suundus 1930. aastate esimesel poolel Ameerikasse, kuhu jäi oma elu lõpuni. Albers on esimene kunstnik, kellel õnnestus juba eluajal välja teenida oma loomingu retrospektiivnäitus Metropolitani kunstimuuseumis. Albersi raamat ilmus originaalis 1963. aastal Yale’i ülikooli kirjastuses.
Vaata lähemalt http://www.artun.ee/varvide-vastastikmoju/