Mihhail Lotman analüüsib oma blogipostituses sel nädalal puhkenud skandaali näitusel «Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest» esitatud holokaustiteemaliste kunstitööde üle. Muuhulgas meenutab ta, kuidas 2006. aastal korraldati Iisraelis antisemiitlike karikatuuride võistlus, sest «nimelt juudid võivad «joonistada kõige parema, kõige teravmeelsema ja kõige solvavama judofoobse karikatuuri, mis on kunagi loodud».»
Küsimus, kas holokausti üle tohib nalja visata, ei ole uus, kirjutab Lotman oma blogipostituses. Seda on korduvalt tõstatatud nii juutide kui antisemiitide poolt, viimased eriti aktiivselt sellel millenniumil. 2006. aastal kuulutas Iraani ajaleht Hamshahri ilmsel valitsuse toetusel välja rahvusvahelise holokaustiteemaliste karikatuuride konkursi. See pidi olema vastus Taani 2005. aasta karikatuuriskandaalile (Muhamedi-teemalised karikatuurid ajalehes Jyllands-Posten). Konkurss tekitas teatud elevust, kuid oodatud nördimuspurset ei tulnud. ÜRO peasekretär Kofi Annan keeldus Iraani-visiidi ajal näitust külastamast ja soovitas vaenu mitte õhutada. Protestisid mõned juudiorganisatsioonid, kuid ühegi riigi valitsus ei võtnud sel teemal üldse sõna.
Põhiline vastuväide seisnes selles, et üks asi on irvitamine religiooni üle, teine asi inimeste tapmise üle. Eurooplasena aktsepteerin sellist seisukohta, kuid ajaloost tunnen ka teistsuguseid: neid, kes mõnitavad meie jumalaid, tuleb tappa, aga vaenlaste hukkamine võib pakkuda palju nalja (lihtsalt antropoloogiline meeldetuletus).
Hoopis huvitavam idee tuli Iisraelist, kus karikaturist Amitai Sandy ja kirjanik Eyal Zusman pakkusid välja konkureeriva võistluse parimatele juudi antisemiitlikele karikatuuridele. Nende sõnul on juudile solvav, kui mingi iraanlase meelest oskab ta teha antisemiitliku karikatuuri paremini kui juut. Sandy väitis, et nimelt juudid võivad «joonistada kõige parema, kõige teravmeelsema ja kõige solvavama judofoobse karikatuuri, mis on kunagi loodud»; iraanlased pole konkurendid.
Reaktsioon sellele ei olnud üksmeelne. Efraim Zuroff näiteks esines selles vaimus, et nalja pole siin teha midagi, ka Saksamaal algas juudiviha karikatuuridest. Mõned rahvusvahelise žürii liikmed, kes ei saanud aru konkursi sisust ning arvasid, et hakatakse välja naerma antisemiite, taandasid ennast, kui selgus, et naerdakse nimelt juutide üle, kusjuures üsna õelalt. Kui juba, siis juba.
Kogu sissekannet koos mainitud karikatuurivõistlusel osalenud pilapiltidega saab lugeda siit: http://www.lotman.ee/blogi/meie-vaike-holokaustiskandaal
Lotmani sissekanne lõpeb mõtlemapaneva lõiguga:
Lõpetada tahan sootuks teistsuguse reaktsiooniga holokaustile. Pärast Ravensbrucki naistelaagri vabastamist leiti väikese lapse surnukeha juurest üks täiskirjutatud paberileht, mille arvatavalt oli kirjutanud ta ema enne hukkamist. Tekst oli saksakeelne ja selle trükkis omal ajal ära Süddeutsche Zeitung. See sai tuntuks Ravensbrucki palve nime all ning ehkki arvatav autor oli juudisoost, leiame seda mõnest Saksamaa luterikiriku palveraamatust. Siin on selle algus vabas eestikeelses tõlkes:
«Rahu inimestele, kelle tahe on kuri, ja lõpp kättemaksule, üleskutsetele karistada ja noomida. Kuritegude arv ületas kõik piirid ja inimese mõistus ei suuda neid enam haarata, loendamatu on märtrite arv.
Seepärast, oo Jumal, ära kaalu nende kannatusi oma õigluse kaaluga. Issand, ära pööra piinajate vastu halastamatut süüdistust, et nõuda neilt õudsat tasu. Tasu neile teisiti: las timukad, reeturid, nuhid ja kõik kurjad inimesed saavad kasu oma kuritegudest, ja andesta neile nende ohvrite julguse ja ohvrimeelsuse nimel. Las jääda jõusse headus ja mitte kurjus.»