Jüri Pootsmann: Maal on väga tore elada!

Madle Timm
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Pootsmann naudib kiiret elu, kuid ootab ka pikisilmi aega, mil saaks maale puhkama sõita.
Jüri Pootsmann naudib kiiret elu, kuid ootab ka pikisilmi aega, mil saaks maale puhkama sõita. Foto: Mihkel Maripuu

Noor superstaar inspireerib lihtsa ja eheda olekuga. Pealtnäha tagasihoidliku kesta all pulbitseb soov laulda, luua ja saavutada.

Ta on tema ise – soe, siiras ja sõbralik. Elanud pea terve oma elu rahulikult maal, kus külas on üks pood (ei, mitte Selver, kuigi kõik vajalik on olemas) ning igal hommikul viib vallabuss kümne kilomeetri kaugusele kooli ja pärast tagasi koju. Järgmisel hetkel aga teab kogu eesti rahvas teda superstaarina.

Just nii juhtus Jüri Pootsmanniga (20), telesaate «Eesti otsib superstaari» kuuenda hooaja värske võitjaga.

«Mulle väga meeldib magada – energiat on vaja ja ma pole ammu maal ka käinud, võib-olla sellepärast olengi väsinud,» tunnistab Raplamaal Raikküla kortermajas üles kasvanud noormees. Järsu elumuutusega harjumine võtab aega, kuna kõik on läinud lausa uskumatult kiiresti. «Kontrast eelnevaga on suur, sest olen harjunud rahuliku tempoga – magasin, kunas tahtsin,» naerab Pootsmann. «Aga mulle väga meeldib, ise ma selle ju põhjustasin.»

Nüüd nõuavad tihedad päevad ka uute harjumuste tekkimist. Näiteks on Pootsmann «avastanud» äratuskella – niisama põõnata enam ei lasta ja kogu aeg tuleb kuskil olla. Nii möödus superstaari kolmapäev Tanel Padari ja The Suni ning Ott Leplandiga proovi tehes ja produtsendiga kohtudes. Muide, minituuriks proovi tegemise vilju saab veel täna nautida Pärnus. Kaasa lööb ka finaalis tubli teise koha saavutanud Gertu Pabbo.

Kui Tallinna vanalinna tänavatel pildistamiseks sobivat kohta otsime, astub meile ligi mitmeid võõraid, kes superstaari tänavad – ühel on rõõmust lausa pisarad silmis, teine tunnistab õnne soovides avameelselt, et nägi lauljat öösel lausa unes. Pootsmann tõdeb, et vahetu positiivne tagasiside on tore ja eriti üllatav on, kui kätt tulevad suruma välismaalased. Laulja lisab, et võõrastega suhtlemises pole ta just üleliia julge ning enda avamine tundmatutele inimestele võtab aega. Kaamerate ees ta aga võõristust ei tunne – ja ega teisiti televisioonis saakski. «Ma ei muuda ennast, kui kaamera tuleb, kaamerad meeldivad küll, peavad meeldima,» mainib Pootsmann.

Määrav aasta välismaal

Superstaarisaates soovis noormees end proovile panna tegelikult juba esimesel hooajal, kuid vanusepiirangu tõttu jäi toona osalemata. Kui õige vanus täis tikus, jäi Pootsmann aga registreerimisega hiljaks ning – mis seal salata – ka julgusest tuli puudu.

Saatuslikuks sai gümnaasiumi teine aasta. «Olin siis vahetusõpilane Taanis ja sealt see kõik tegelikult algas – läksin muusikaklassi. Mind sunniti laulma ja eri projektides osalema, Eestisse naastes nõudsin omale kiiresti muusikaõpetaja. Nii ta läks,» räägib Pootsmann ja lisab, et tänu vahetusaastale on ta oluliselt enesekindlam. Lauluvõistlusele minema ajendas teda ka soov saada teada, mis puust ta Eesti mõistes on. Tõsi, superstaariks saamise lootused olid alguses nullilähedased. Alates kümnendast eluaastast kooris laulnud ning vaid viimased kaks aastat soololauluga tegelenud Pootsmann arvas, et kukub läbi ning edasi ei saa. Sestap ei rääkinud ta saatesse minekust ka perele. «Nad vist nägid mind telekas ja õde sai üldse juuksuri käest teada – Rapla on väike koht,» muigab Pootsmann. Nii õde, ema kui ka vanaema on aga noormehe suurimad fännid, kes tähtsatel hetkedel võimaluse korral alati kohal käivad.

Ka saatetiimi ja teiste osalistega vedas. Hooaja käigus õpiti üksteist tundma, kümne finalisti omavaheline toetus oli suur: aidati laule valida, inimesed olid hoolivad ja ühtehoidvad, peretunne tekkis väga ruttu. «Hotellis olid meil alguses filmiõhtud, vaatasime õudukaid, aga kui inimesed hakkasid välja langema, kadusid ka sellised istumised ära – ei olnud enam rahvast, kellega neid vaadata,» meenutab laulja. «Mõtlesin, et kui ma stuudiovooru jõuan – ei uskunud eriti, et jõuan –, siis see on tipp ja sealt edasi juba boonus.» «Tippu» jõudmine on üks Pootsmanni eredamaid mälestusi ning endalegi üllatuseks läks ka edasine libedalt.

Tuuritama, õppima ja reisima

Tulevikuplaanidest rääkides arvab Pootsmann, et kõigepealt tahaks ta nädalakese maal puhata ning eelseisvaks suveks jõudu ammutada. Sest siis on oluline pildil püsida – tuuritada nii palju kui võimalik ning võtta osa paljudest projektidest. Ka album võtab loodetavasti peagi ilmet – esimene singelgi nimega «Torm» on üllitatud. See on lugu, mille laulsid sisse tegelikult kõik viimased viis finalisti, kuid mille võitja versiooni ka laiemale avalikkusele tutvustatakse.

Eelmisel aastal gümnaasiumi lõpetanud laulja töötas viimase aasta Tallinnas kõnekeskuses, kus teenis raha taanlastele reise planeerides. Noormees tõdeb, et tundis sel ajal laulmisest kõvasti puudust ja on seetõttu eriti õnnelik, et saates osaleda sai. Ka ülikoolimõtted pole kuhugi eemale heidetud. Töötamisaastagi sai võetud vaid selleks, et jõuda selgusele, mis eriala silmad enim särama paneks. «Mul on õiged sõbrad ja õige pere – kui sa tõesti ei leia seda, mida teha tahad, siis ära kiirusta, oota õiget hetke. Tahan hästi läbi mõelda, mis ma tegema hakkan,» ütleb noormees ja lisab, et tal peab olema asjade üle teatud kontroll, päris spontaanselt hulle riske ta ei võtaks.

Praegustest erialadest meeldiks talle enim midagi meediavaldkonnast, näiteks reklaamindus või ajakirjandus. Eks elu näitab.

Muusikamaitse on värskel superstaaril mitmekesine ja kuulatav sõltub peamiselt tujust. Eriliseks lemmikuks on Prince, kelle lugu «Purple rain» esitas ta ka finaalsaates. Oma loomingu kohta ütleb laulja, et on vahel endagi ees arg ega julge muusikat luua. «Mul on hästi palju sellist põlemist sees, ma tahaksin küll, kuid pean end sundima olema enesekindlam,» räägib ta. Õnneks on fännidel siiski lootust. «Ma ei tea, kaua ma nii suudan, eks varsti tuleb ikka kirjutama hakata,» arvab noormees. Samuti ootab täitmist veel paar unistust. «Lähen näiteks ja reisin, ei tea veel, kuhu, aga mõnda ilusasse kohta,» lausub Pootsmann. «Kokkuvõttes on lihtsalt tohutult hea meel, et saatesse läksin, muidu oleks nii mõndagi toredat olemata.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles