Euroopa Filmiakadeemia auhinna nominatsioon lennutas hoobilt huviorbiiti Jaagup Roometi. Isegi me lehe sisepoliitikaekspert Kalle Muuli uuris, kas ei saaks pikemalt. Ja et mis loom see filmikunstnik üldse on?
Palun jätke meelde – Jaagup Roomet
10. november 2010, 17:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles jutus on iva. Ja mis seal salata, küllalt tõsine – ei jõua ju üks keskmine lehearvustuski filmikunstniku (-operaatorist või -heliloojast rääkimata) panuse spetsiifikale erilist tähelepanu pöörata, mainib seda parimal juhul möödaminnes, et jajah, miski silma ei riivanud või et põnev inter- või eksterjöör töötas filmi idee huvides.
Pole meil ka rahvuslikke filmiauhindu, mis selliseid ameteid tunnustaks. Isegi lätlastel on!
Või nagu resümeeris esmaspäevases Postimehes Roomet ise: filmikunstniku olemasolu pannakse tähele alles siis, kui tema panus filmis puudu on.
Nii et ainuüksi selles mõttes on filmiakadeemia kunstnikutöö auhinna nominatsioon üks tänuväärt asi – aitab tähelepanu juhtida, meelde tuletada ja väärtustada.
Ebamugav tähelepanu
Jaagup Roomet saabub intervjuule, silmis napiks jäänud unetunnid. Kerli Kõivu uue muusikavideo 3. võttepäev Loksa metsas on lõppenud kell neli varahommikul. Alanud aga eelmisel päeval kell 7.30. Ka hommikul. «Kui südamega teed, pole ööl ega päeval vahet,» tõdeb Roomet ise.
«Püha Tõnu kiusamise» – just selle filmi eest Roometit ja tema kolleegi Markku Pätilät esile tõsteti – produtsent Katrin Kissa on ütelnud intervjuule saatesõnaks kaasa: «Jaagup ilmub alati vaikselt, liigub ruumi pimedamates soppides, räägib poolihääli, kaob märkamatult ja vahest võiks tema eksistentsi koguni unustada, kui ta olemasolust ikka ja jälle oma tööga valjuhäälselt teada ei annaks. Ma arvan, et ükskõik kui palju Jaagupile tunnustusena see nominatsioon ka ei meeldiks, on sellega kaasnev avalik tähelepanu tema jaoks pigem ebamugav.»
32-aastane filmi- ja teatrikunstnik peab igatahes vapralt vastu, kuigi nendib ka ise, et ei ole see mees, kellele meeldiks olla kaamera ees, vaid selle taga.
Sama vaikselt ja tagahoidlikult on tema nime taha kogunenud juba kenake ports filme. Roometi käsi on vorminud nii «Vasha» kui filmi «Mina olin siin» väljanägemist, järgmisel aastal esilinastub Rainer Sarneti «Idioot». Aga siin on ka «Must Peeter» ja «Teine tulemine» – ehk silmapaistvamad viimaste aastate lühimängufilmid üldse. Lisaks muid filme, muusikavideoid ja peotäis teatrilavastuste kujundusi, peamiselt koostöös Merle Karusooga.
Mida ühe filmi kunstnik siis täpsemalt teeb? Igal filmil on oma maailm, mida on vaja visualiseerida, see jupphaaval kokku panna, räägib Roomet. Ka stsenograafia ehk lavastuskunst tähendab mänguruumi loomist ja täitmist. See algab režissööri kontseptsioonist, jätkub võttepaikade otsimisega ja lõpeb siis, kui ruumis on paika sätitud iga detail.
Kõige huvitavamaks peab ta just võttepaikade otsimist, sest nii satutakse kohtadesse, kuhu muidu ei satuta.
Juhtub, et vahel otsitakse päevi, enne kui õige otsa juhtutakse. Olulist rolli võib mängida ka õnn. «Püha Tõnu kiusamise» puhul tuli see mängu siis, kui lootus leida õiget paika apokalüptilise klubi Das Goldene Zeitalter jaoks oli juba kustumas. Lõpuks komistati Narvas muu asjaga seoses endise Gerassimovi-nimelise kultuurimaja otsa, mis vastas otsitule pea ideaalselt – «dekadentlikult räämas stalinistlik hoone, kuhu kunagi oli kõvasti rikkust sisse pandud ja siis see kõik maha jäetud», nagu iseloomustab Roomet.
Filmis laseb selles stseenis oma fantaasial lennata kaaskunstnik Markku Pätilä. Nn Roometi stseen seondub Tõnu koduga – tolle moodsa villaga kusagil Tallinna põllul, kus selle ilma vägevad pidu panevad ja Harri Kõrvits end vaataja rõõmuks peaaegu pildituks joob. Kõik muu on sündinud kahe kunstniku koostööna – mitte nii, et Soome elav legend, Aki Kaurismäki filmide kujundaja Pätilä on jõupositsiooni ära kasutanuna peakunstnik ja Roomet on pidanud leppima jooksupoisi rolliga.
Aga juhtus ka hirmutavat. Nii tuli Koplis ühe lagunenud maja sobivust hinnates tegemist teha selle elanike, vanglast vabanenud ja hoone hõivanud noorukitega, kes ei saanud missiooni üllast eesmärgist aru ja ähvardasid peksa anda.
Mitte midagi on midagi
Koostööd Veiko Õunpuuga, kes on teadupärast ka ise kunstnik, nimetab Roomet inspireerivaks – juba ainuüksi selles mõttes, et kohati tuli reageerida väga kiirelt, improviseerida, sündis ju osa kujundusest nagu ka filmist endastki alles proovide käigus.
«Vahel oli nii, et Veiko ei teadnud stseeni sisu, küll aga seda, kuidas see visuaalselt välja peab nägema,» ütleb ta ja rõhutab, et tegelikult peaks nominatsioon jagunema kõigi kolme vahel, sest Õunpuu osa filmi visuaalses ülesehituses on suur.
Mida õppis Roomet aga Pätilält? «Seda, kuidas mitte midagi on midagi,» kõlab vastus.
«Mul on väga hea meel, et Jaagup koos Markkuga nüüd sellise au sisse on tõstetud. Küllap meie mehed selle auhinna ka ära toovad, konkurents on ju tühine,» resümeerib Veiko Õunpuu ise.
Õige jutt – konkurentideks on kõigest Roman Polanski poliitiline thriller «Variautor» ja ajalooline kostüümidraama Mozarti ajast «Mina, Don Giovanni».
Jaagup Roomet
• 32-aastane Jaagup Roomet on lõpetanud Tallinna Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna ja tegutseb vabakutselise filmi- ja teatrikunstnikuna
• Filme: «Idioot», režissöör Rainer Sarnet (2011), «Püha Tõnu kiusamine», režissöör Veiko Õunpuu (2009); «Vasha», režissöör Hannu Salonen (2009), «Mina olin siin», režissöör Rene Vilbre (2008)
• Teatrilavastusi: «Pikk päevatee kaob öösse», lavastaja Merle Karusoo (2008); «Under», lavastajad Merle Karusoo ja Raimo Pass (2006); «Misjonärid», lavastaja Merle Karusoo (2005)