Valdur Mikita: Eesti on keele, kultuuri ja looduse lõppjaam

Valdur Mikita Foto: Internet

Just selline lause seisab värskelt ilmunud Valdur Mikita raamatus «Lindvistika ehk metsa see lingvistika». 

Allpool loe autori valitud katendit sellest raamatust. 

Linnud meie ümber ja sees

«Lindvistika» on katse üles tähendada rahva nägemuslikku elulugu, mis asub kusagil muinasjutulise ja pärismaailma vahel. Olen kasutanud eestlase võrdkujuna linavästrikku, vana lõunaeesti nimega «tsibihärblane». Tsibihärblane on ilmetu välimusega lind, aga kole suure jõuga – kui korra jalaga põrutab, on jääkaanel mõra sees. Seetõttu hüüdis vanarahvas linavästrikku ka Jämejalg-Toomaks. Oma nõiavarbaga lõhub ta jää, avab ukse kevadele ja loob uue maailma. Ka hea mõte on veidi linavästriku moodi: see sunnib püsti hüppama, kõlab vastu meie kehas ja teeb pesa inimese varbasse. Selle isevärki loogika järgi olen katsunud ka raamatusse mõtteid valida. Mõte, mis hakkab varbaotsas surisema, ongi hea mõte.

Eestlase looduskogemuse muudab eriliseks looduse hingestatuse tajumine. Looduse hingestatus kuulub ühte ja samasse ritta šamanismi ning animismiga. Šamanism on inimese kõige iidsem suhe loodusega, sellest kõneleme üldjuhul kauges minevikus, animism on veidi «pehmem» termin, tänapäeval räägime pigem looduse hingestatusest. Sisuliselt aga kõneleme ühest ja samast nähtusest, mis on lihtsalt aja jooksul muutunud.

Eesti on omamoodi keele, kultuuri ja looduse lõppjaam. Meenub Ülo Tedre huvitav tähelepanek: Eesti on kui muinasjuttude lõppjaam, neid tulnud igast ilmakaarest, kuid pole siit enam edasi läinud. Meie loodus koosneb samuti piirikooslustest, paljud liigid elavad siin oma levila piiril. Eesti on piiririik nii kultuuri kui looduse mõttes. Just see geograafiline aspekt, et läänes tuli ette meri, idas on aga suured sood, joonistas välja ka eesti keele, kultuuri ja looduse eripära. Mõnes mõttes on siin ka ühe etnose lõppjaam – siit pole enam lihtsalt mitte kuhugi minna.