/nginx/o/2018/01/21/7502267t1h5c38.png)
/nginx/o/2014/06/14/3114847t1h616d.jpg)
Värskelt ilmus Valdur Mikita raamat «Lindvistika ehk metsa see lingvistika». Avaldame autori valitud katkendi sellest raamatust.
Valdur Mikita kirjutab kimbatuses vanaemadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinni riisunud vanaemade kiituseks
Oh, kui paljud näevad vaimusilmas oma kallist vanaema, kes end ühel sumedal suveõhtul järjekordselt kalmistule kinni riisus! Kuidas me küll mäletame neid hoolega rehitsetud hauaplatse, raudreha pintslitõmbeid tuhmunud liival. Ja meenutame kimbatuses vanaema, kes hauaplatsi tagumises nurgas tõstab pilgu ja märkab kohkumusega, et ta on end lootusetult kinni riisunud. Ja nüüd tuleb parim osa mälestusest: vana inimene nõtkutab hetkeks põlvi ja sooritab ebainimliku hüppe, ripub hetkeks kaaluta olekus kalmukünka kohal, raudreha ülestõstetud käes nagu mammutiküti oda. Ja memm maandubki hauaplatsi serva, jätmata kalmule ainsatki jälge.
Selles hüppes on midagi maagilist. Kui oleksin fotograaf, siis tahaksin tabada just seda moment, mil esivanem lendab oma rauast pintsliga püha surnuaia kohal. Siis poleks vaja enam raamatuid kirjutada – seal on kõik sees! Keegi ei ole meile kunagi hauariisumist õpetanud, ent kõik me teame kuidagi intuitiivselt, kuidas seda teha. Triibud peavad olema katkematud ja sujuvad, õigesti riisutud hauaplatsil ei ole joontel algust ega lõppu. Paraku kipub traditsiooniline maamatus tänasel päeval taanduma põletusmatuste ees ja ka kalmistu riisumise kunst hakkab vähehaaval hääbuma. Seetõttu on nendel liivamärkidel eriline tähendus. See imeline soome-ugri liivamandala on hingeminev kokkuvõte kõikide inimeste elatud ja elamata eludest.