NO99 teeb «Ühtsele Eestile» mõttelise järje

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Foto: Toomas Huik

Kui 7. mail Rocca al Mare suurhallis etendunud «Ühtse Eesti suurkogu» oli NO99 sõnul rokk-kontsert, siis tuleva aasta 23. märtsil Nokia kontserdimajas esietenduv Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uus suurprojekt «The Rise and Fall of Estonia» olevat sümfoonia.

Uue aasta märtsis vaid kuuel korral publikuni jõudev«The Rise and Fall of Estonia» on muusikaline lahkumispidu, kus teater NO99 näitlejad ja külalised teevad terava, poeetilise, eepilise, intiimse, nukra ja siiralt halastamatu sissevaate Eestisse.

Tiit Ojasoo, saan aru, et «The Rise and Fall of Estonia» on mõtteline järg «Ühtsele Eestile».

Mitte ainult «Ühtsele Eestile». Me oleme Ene-Liisiga tegelenud Eesti-uuringutega aastate jooksul mitmes lavastuses ja «Ühtne Eesti» oli esimene suurem vahefiniš. «The Rise and Fall of Estonia» on teine: me vaatame samale küsimusele teiselt poolt ja haarame mängu ka Euroopa konteksti.

Neid kahte projekti ühendab lisaks mõttelisele ruumile ka suurejoonelisus, vajadus väljuda tavapärase teatri raamidest ning haarata suuremaid masse.

Muidugi on ka erinevusi. «Ühtne Eesti» oli ennekõike meediaprojekt, mis tekitas ühiskonnas reaalse ohutunde ja kuhu me panime mängu kõik omandatud poliittehnoloogiad. «The Rise and Fall of Estonia» puhul paneme mängu kõik teatri vahendid. Ma arvan, et see tuleb tehniliselt kõige keerukam ja sisuliselt kõige vastuolulisem lavastus, mis me kunagi teinud oleme.

Millise tundega peaks inimene saalist lahkuma?

See oli ilus, võimas, soe, suurejooneline ja poeetiline, kuid mulle tundub, et natuke veel ja Eesti asemel on mingi suvaline igav Ida-Euroopa provints.

Millest saite tõuke uueks suurprojektiks?

Sisemisest vajadusest. Kimbatusest, et meile meeldib Eesti – ja mitte rahvuslik-patriootlikus võtmes, vaid Eesti kui tõesti ilus ja kodune paik –, kuid siin elamine ja õnnelik olemine muutub iga aastaga järjest keerulisemaks.

«Ühtne Eesti» oli teatav mastaapne äratuskell, mis kutsus inimesi üles mitte lootma kellegi teise peale, vaid otsustama oma riigi üle ise. «The Rise and Fall of Estonia» astub siit sammu edasi: otsustama küll, aga millist riiki me siis tahame?

Ja võib-olla meil on Ene-Liisiga mania grandiosa. Oleme suuri projekte teinud enamjaolt Vanemuises – «Evita» ja «Ruja»  – nüüd tundsime, et võiks oma teatris teha väga suure hulga muusikaga ja väga vaatemängulise tüki.

Tegu on muusikalise tükiga. Kes on muusika autor?

Me ei kirjuta «The Rise and Fall of Estonia» lavastusele originaalmuusikat, vaid kasutame eesti heliloojate muusikat, nii klassikaliste kui ka poplaulude autorite loomingut. Kõik laulud on kõnekad ja igal lool on mitu taustalugu, tähendust.

See lavastus on kindlasti paremini mõistetav inimestele, kes on elanud Eestis viimased paar-kolmkümmend aastat, võib-olla on isegi kauem. See lavastus on neile, kes on end kõige paremas mõttes lasknud loksutada Eesti elul.

Samas, pealkiri on inglise keeles, millele see viitab?

Solarise keskust kutsutakse hellitavalt 80ndate Kanada kaubanduskeskuseks ja seetõttu on see sobiv koht just selle lavastuse mängimiseks, osaliselt inglise keeles mängimiseks.

Näitlejad räägivad inglise keeles?

Kohati kindlasti. Loomulikult täidame keeleseadust, tükk on vähemalt eesti keelde tõlgitud.
Kui kõik läheb hästi, pole kõik näitlejad eestlased. Nii et seal mingi keelte Paabel tekib.
Samas, ingliskeelne pealkiri räägibki keele ja kultuuri marginaliseerumisest. Mingil hetkel oli kosmopoliitsus ju kuritegu, praegu on see pigem võimalus vaadata ja käia maailmas ringi, töötada mujal. Ühel hetkel võib see olla ka ainus võimalus. Selle võimaluse ja ainsa võimaluse vahelisest pingest kõneleb ka «The Rise and Fall of Estonia».

6. märtsil toimuvad Eestis riigikogu valimised, teie mängite «The Rise and Fall of Estonia» lavastust alates 23. märtsist. Mil määral ja kuidas mõjutavad lavastuse sisu valimised?

Enne valimisi tõmblevad kõik poliitikud ja üritavad ära teha seda, mida nad vahepeal ära ei teinud. Meie elame ikkagi kogu aeg, mitte ainult valimiste-eelsetel kuudel. Teisalt. Kui rääkida mõtteliselt järjest, siis «Ühtne Eesti» oli kihutuskoosolek, tulekul on aga afterparty.
Me jätame endale õiguse ja võimaluse kasutada valimistulemusi.

«Ühtse Eesti suurkogu» kulud olid 2 238 000 krooni, tulud 2 238 000 krooni. Kui suur on «The Rise and Fall of Estonia» eelarve? Tegemist on ju suurejoonelise projektiga.

Seda küll, tegu on suurejoonelise projektiga. Ega Nokias mängimine pole kõige odavam, samas on see Tallinna suuremaid saale, kus meil on võimalik mängida. Meie sinna minek on omamoodi säästuprojekt – meie black-box on sama suur kui Nokia lava, põhimõtteliselt saame proovid oma majas ära teha ja ühe ööga kolida Nokia saali.

Arvud jään praegu võlgu. Suurusjärk on sama, kuid arv on väiksem.

Kui rääkida «Ühtsest Eestist», siis kuidas te nüüd, aja möödudes hindade selle õnnestumist?

«Ühtse Eesti» õnnestumist on vara hinnata, liiga vähe aega on mööda läinud. Ja mis aspektist peaksime õnnestumist hindama? Majanduslikult me rikkaks ei saanud, milline ühiskondlik mõju sel lavastusel oli, saab selgeks alles mõne aasta pärast.

Arvate, et oli mingi mõju?

Ka sisaliku tee jätab kivile jälje.

Olen lugenud NO99 tutvustust «The Rise and Fall of Estonia» kohta. See on üsna süngetes toonides. Seal öeldakse, et Eestis tuntakse tõe asemel autoriteeti, vabaduse asemel pelgu ja igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust. Eesti on koht, kus millegi eest võitlemine on märk sinu nõrkusest, ning Eestis matab kuivkempsu hais hinge. Aga mida head saab Eesti kohta öelda?

Tsiteeritud kohad pärinevad Friedebert Tuglaselt ja Tõnu Õnnepalult. Aga sarnaselt nendega tunneme ka meie end tegelikult Eestis paremini, kui me ilmselt kusagil mujal tunneksime. See ei ole mitte põlgus Eesti vastu, mis meis räägib, vastupidi: vaikne meeleheide, kui näeme, et kõik see, mida me siin kalliks peame, kipub sõrmede vahelt välja libisema, ära kaduma.

Eesti ei ole meie jaoks mitte niivõrd majanduslik, poliitiline, geograafiline või looduslik nähtus, kuivõrd kultuuriline ja ennekõike – inimestevaheline. Ja selles, mis on välise surve all juhtunud Eesti inimesega, ongi põhiküsimus.

Kas see lavastus on kultuuriinimeste kaitsmiseks?

See on kõigi nende inimeste kaitseks, kes tajuvad, et välismaal ei saa mitte ainult rohkem palka, vaid seal on ka huvitavam ning riik ja teine inimene suhtub temasse lugupidavamalt, kuid kes sellest hoolimata keelduvad veel Eestist lahkumast ning teevad kõik endast oleneva, et seda kummalist ja armast kohta kuidagigi taas jalule aidata. Neid inimesi on Eestis alati olnud.

Juba rohkem kui sada aastat on Eesti sloganiks olnud Euroopasse jõudmine, kuid samas eestlaseks jäämine. Ja hetkel, mil me kõigi märkide järgi tõesti Euroopasse oleme jõudnud, tuleb välja, et see pole enam üldse see Euroopa, kuhu kippusime.

Ja kui Eestil pole enam võimalik vaimse kompassi ja pikema perspektiivi seadmisel loota mureneva Euroopa peale, siis tuleb mängu panna kogu vaimne kapital, mis meile aastakümnete jooksul on kogunenud. «The Rise and Fall of Estonia» tahabki teada, kas seda kapitali on veel jäänud ja milline on tema väärtus maailma silmis.