Murakami, tšutike teraapiline kirjandus

Haruki Murakami miksib oma teostes ida ja lääne kultuuri, realismi ja sürrealismi ja üldse igasugu erinevaid asju. Foto: Internet

See on õnneks juba kolmas suurepärase jaapani kirjaniku Haruki Murakami eestindus, ja sama hea tõlge ning algmaterjal kui eelmisena tõlgitud ja samuti «Moodsa aja» sarjas ilmunud «Norra mets». 

Need on võimsad, mastaapsed, kogu maailma ja inimkonda hõlmavad teosed, kogu elu mõtet ja olemust lahkavad suurvormid. Kõige hämmastavam on see, et lugejale antakse vastused. Vastused, lahtinämmutatud värk, see võiks tunduda läila.

No vastused on metafooride keeles. Aga need metafoorid on ääretult selged. Samas, kuna tegu on metafoorse kirjandusega, ei anta meile otseseid vastuseid põnevusromaanilikele süžeekäikudele selles maagilises teoses. Me ei teagi, kas Oidipuse müüdile viitavad ettekuulutused saavad romaanis kulgevas seikluslikus, fantastilises, sihilikult kummastavas loos teoks või jäävad need peategelast, 15-aastast Tamurat, kes oma õige perekonnanime Kafka vastu vahetab, varjudena kummitama.

Nendest varjudest vabanemine on ka romaani põhilisi süžeeliine. Tamura algul võitleb oma saatuse vastu – ta saab aru, et hämar saatus on talle ette määratud, ent ta põgeneb selle eest. Pärast tahab aga saatust seljatada, oma isa sajatatud ettekuulutust kärmelt ja kompromissitult täites, et ettekuulutusest sel moel vabaneda ja hakata elama normaalset, tavalist noore inimese elu, kuhu kuuluvad kool, sõbrad, seks, popkultuur, chill ja kodu.

Tamura Kafka on sellest kõigest ilma jäetud, kirjanik on endale omaselt valinud noore, kujunemata kangelase, ja pannud ta esmapilgul üle jõu käivate ülesannete ette.

Siit ilmneb ka üks raamatu tuhandest metafoorist: väljavalitud inimesed, nende koorem. Koorem tuleb kuhugi maha panna, soovitavalt ikka õigesse kohta, mitte sodina salaja metsa alla, ja siis normaalset elu elada. Selle kaudu näitab kirjanik justkui, et tõelised väärtused on ikka igapäevases elus, suhetes lähedastega, eesmärk omaette ONGI normaalne elu, mis koosneb igapäevastest lihtsatest toimingutest ja rutiinidest, mille tähtsust, veel enam, mille puudumist märkab inimene alles siis, kui on neist ilma jäetud.

Omast kogemusest tean: pole midagi mõnusamat kui elu, mis on õigesse, valitud, loomulikult kujunenud paika loksunud, juhul kui selja taga on pöörased eksirännakud. Otsige ennast üles.

Odüsseuslikke, otse ja kaude meretuultes ja liivatormides pekslevaid rände võetakse siin romaanis ette koguni kahel tasandil, ehkki kumbki neist on isegi eraldi piisavalt tugev romaanimaterjal.

Peategelane Kafka, kes needuste laviini alla maetuna, armastusest ilma jäetuna, lunastab oma piletit etendusele nimega «elu», pürib ise sellest esialgu aru saamata armastuse poole. Aga armastus ei ole mingi lihtne asi. Isegi kui ta ei leia seda valest kohast, leiab ta selle valel viisil. Inimese iseenda otsimine, selle teekonna keerulisus on edasi antud, nagu parimates ilukirjandusteostes sageli, ülevõimendatud kujundite kaudu. Puberteet, sõprus, emaarm, rivaliteedid, kõik on üle võlli.

Selle teose puhul on palju räägitud kahest aspektist. Esiteks absurdimomendid. Päris elus ju ei saja kalu. Jaa, on küll nii, et eriti ei saja, aga Murakamil ei ole midagi juhuslikku. Kui raamatus sajab kalu, siis see tähendab midagi. Tegelikult mängib Murakami maagilise realismiga küll, aga eks selles vallas ole ka igasugusel tasemel mõttelende. Murakami ei tegele hullumeelse huugamisega, mingi mambodžamboga, vaid lajatab lõikavalt teravaid kinžallmetafoore.

Teiseks. Murakami tsitaadid popkultuurist, brändidest, materiaalse maailma ekspluateerimine päikseprillifirmadest mullijoogisortideni. See nagu rõhutaks samamoodi detailselt väljatoodud sürrealistlikke seiku, nagu kassikeelt rääkivad inimesed või teispoolsuse maailm, kust valitud elavad saavad läbi astuda. Jaa. Murakami kirjeldab meie maailma kogu tema kirjususes, jah, ta segab jaapani kultuuripärandi lääne kultuuriga alates vanakreeka mütoloogiast ja lõpetades rõivabrändidega. Ning popmuusikal on läbiv ja kandev roll, aga tegelikult sama kandev kui klassikalisel muusikal.

Murakami (kes see kirjaniku pähe näeb, aga minu meelest) ei demoniseeri moodsat maailma ja üleilmastumist (umbes et appi-appi, samad kiirsöögikohad üle kera!), ta siiski näeb maailma mitmeplaaniliselt ja näeb ka argimaailma taha (sealt see sürrealism) ning ta otsib pealispinna ja varjatud kihtide seoseid ja tähendusi. Ning ta leiab need, omal kombel, esitab lugudena, ja lood tõusevad kõrgemale argiloogikast, moodustades metafoore, mis ütlevad meile rohkem, kui ütleks lugu ilma kujunditeta.
Nii, ja sellest, et tegelikult on mu lemmiktegelane selles teoses hoopis Hoshino-san, hea huumorimeelega rekkajuht-jõmm, kellest kasvab jutu käigus humanist ja Beethoveni-fänn, ma ei jõuagi rääkida, sest pikk jutt, sitt jutt.

Ütlen veel vaid, et kõigil on õigus, sest igaüks mõistab seda romaani omamoodi: seal on tohutult kihte ja tõlgendamisvõimalusi.

Raamat

Haruki Murakami
«Kafka mererannas»
Tlk Kati Lindström
sari «Moodne aeg»
Varrak, 2008
582 lk