Armastatud näitleja Tõnu Kark püüab igas rollis olla vähem näitleja ja rohkem kunstnik, et tegelaskujus olev inimlikkus jõuaks vaatajani.
Tõnu Kark: film võiks anda lootust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Legendaarne filmi-Nipernaadi ja McMurphy Noorsooteatri menutükist «Lendas üle käopesa». Absoluutselt ületamatu Mõhk «Nukitsamehest» ja karismaatiline kindral Põdder «Detsembrikuumusest». 60 filmirolli ja lugematu hulk teatrirolle nelja aastakümne jooksul – peab olema Tõnu Kark, et seda suuta. Oma endiselt head vormi näitab mees ka hiljuti linastunud mängufilmis «Rotilõks», kus tal on vana miilitsa Eduardi karm kõrvalosa.
Viimati mängitud macho-meeste ja alfaisaste karakteritele vastukaaluks on Tõnu Kark meie kohtumisel soe sõbralikkus ise. Heas tujus ja naerab intervjuu jooksul palju.
Hoolitseb, et piimaga kohv oleks laual, ja pajatab elavalt žestikuleerides põnevaid lugusid näitlejaelu sellest poolest, mis jääb eesriide ja kaadri taha. Taban end pidevalt mõttelt: oi, kuidas see kõik vääriks raamatut!
Kark ise ei taha sellest aga midagi kuulda – ta on noore pere isa, kodus ootavad kolmene Karl Joonas ja kuuene Hans Johannes, ning seepärast tuleb täiesti tõsiselt võtta tema ilma igasuguse suurustamiseta öeldud lauset: «Mu elu on veel ees.»
Kuidas jäite rahule oma viimase rolliga «Rotilõksus» – julm ja halastamatu vana miilits?
Ma ei jää kunagi iseenda rolliga rahule. Olen seda tüüpi näitleja, kes endale väga ei meeldi. Ja seda juba esimesest filmist alates.
Miks küll?
Ma ei ole kunagi aru saanud, miks teised mind kiidavad. Küllap on see sellest, et mu rollides on liiga palju iseennast. Ennast ära tundes tekib tunne, et ma tean teda ju küll, mis seal huvitavat on! Kui nägin 33 aastat tagasi oma esimest filmilinti – ma ei olnud end ju varem ei televiisorist ega filmilindilt näinud –, siis otsustasin, et mu pea proportsioon on niisugune, mis mulle ei meeldi. Olen selle arvamuse juurde jäänud.
Miks peaks «Rotilõksu» vaatama?
Film on tehtud kahasse venelastega ja slaavilik temperament ilmutas end selles päris tugevasti. Kõnemaneerid, rütm, reaktsioonid olid hoopis teistsugused kui tavapärases Eesti filmis, kus dialoogid on rohkem mõmm-mõmm. Venelased lõid tempo üles. Aga ega ma oska filmi hinnata.
Kui ise oled kaasa teinud, siis mõtled ikka kui enda omast – ja no kuidas ta siis nii paha on? On ju tore, kui kodumaise filmikunsti vastu huvi tuntakse. Nagu käid ka kaugeid sugulasi aeg-ajalt vaatamas, et need päris ära ei ununeks. Puustusmaa (režissöör Andres Puustusmaa – I. V.) on uus nähtus siinses filmielus. Arvan, et ta pakub kõneainet.
Te ei ole varjanud, et andsite Puustusmaale võtteplatsil nõu, kuidas stseene huvitavamalt lavastada. Kuulas ta teid?
Küllap Puustusmaa teab, mida tahab. Ega ma teiste rolle puutunud, iseenda puhul olid jah mõned mõtted.
Kunagi, mäletan, vihastas kadunud Heino Mandri mu peale, kui talle pahaaimamatult nõu andsin. Olime koos Saksamaal ühe Mosfilmi võtetel, Mandri oli siis juba staažikas näitleja ja paljudes filmides mänginud.
Ega mul oli ka oma kümmekond filmirolli seljataga. Andsin talle siis nõu, kuidas ta võiks seista, et me mõlemad ühes stseenis kaadris oleksime. Mandri nägu tõmbus valgeks ja ta solvus väga.
Olime olnud sõbramehed, elasime võtete ajal kõrvaltubades, tõime teineteisele hommikuti kohvi ja biskviiti. Aga siis niisugune märkus, see oli solvav tolle põlvkonna näitlejale. Praegu on asjad teisiti. Osatakse nõu vastu võtta, õppida. Tark on ju kuulata, mis teistel öelda. Kuningas kuulab ka narri juttu.
Teie talute nooremate kolleegide ütlemisi ja märkusi hästi?
Jaa! See on ju tore, kui keegi tunneb huvi, kuidas sul läheb. Ega ta halva pärast soovita, ta tahab sulle head. See on märk, et sinusse suhtutakse hästi, hoolivalt.
Kuidas toonane konflikt Heino Mandriga lahenes?
See mossitamine kestis üks veerand tundi, aga juba õhtul kutsus ta mind angerjarestorani. Sain aru, et see oli sellepärast, et «ära mu tujude pärast nüüd pahanda».
Ega ta sellest õhtu jooksul juttu teinud. Lihtsalt läksime ühte kihvti Hamburgi mereäärsesse kohta, kus loputatakse pärast kalaga toimetamist viinaga käsi. Mäletan, et meil oli kambas ka üks vene näitleja, kes seda kultuuri ei teadnud. Kui viin lauale toodi, jõi ta selle lihtsalt ära. Saime Heinoga päris palju naerda.
Kuidas Puustusmaa teie nõuannetesse suhtus, ei solvunud?
Oo ei, Puustusmaa on väga kannatlik. Tema ei näita oma solvumisi välja, vaat see on tänapäevane diplomaatia. Ta on sinuga nõus ja väga tänulik märkuste eest, aga pärast teeb ikka nii, nagu ise tahab. (Naerab)
Oli ka neid kordi, kui ma ei andnud järele. Näiteks on piinamise ja peksmise stseenid minu lavastatud. Pakkusin välja variandid, kuidas ja mismoodi seda teha – anda telefoniraamatuga vastu pead ja peksta liivaga täidetud viltsaapaga. Mõlemad vanad miilitsate kombed. Noored ei ole sellest kuulnud, aga mina tean, et selline tegevus ei jäta jälgi.
Filmitegemine on muutunud varasemaga võrreldes väga kiireks ja närviliseks – rahapuudusel kestavad võtted napilt kuu aega…
On kohutav vedamine, kui saab kuu ajaga filmi üles võetud. Peab vedama ilmaga, et keegi ei haigestuks ja et ajagraafik klapiks teatritöödega. Vanasti oli võtteperiood vähemalt kolm kuud, sest raha oli palju, keegi ei lugenud rublasid. Moskvast visati pakk ette ja öeldi, et tehke film.
Ja siis sellest kolmest kuust joodi üks algatuseks maha?
Jah, juhtus ka seda. Vanasti joodi üldse väga palju. Praegu ei jooda enam. Kõik on aetud väga digitäpseks. Üle ühe korra ei ole võimalik eksida.
Tänapäeval ei teki filmivõtetel ka enam legendaarseid lugusid, mis rohke alkoholi tõttu näitlejate ja võtterühma hulgas juhtusid?
Ei teki. Mu esimene film oli «Keskpäevane praam», olin siis viisteist. Seal filmis oli üks buss, mis sõitis Saaremaale. Bussis olid nii filmigrupp kui ka näitlejad. Vahepeal võeti napsi ja mängiti kaarte, vahepeal tehti ka filmi.
Ja ega keegi purju jäänud. Oli üksikuid, kes ei tohtinud napsi võtta, teistel käis igapäevane 200 grammi sisse, ja tehti asi ära. Viinavõtmine oli tavaline, sest aega oli palju ja loodus ilus. Filmi tegemine oli lõbuasi, sai kodunt ära, olla koos sõpradega, keda kaua polnud näinud. Viin ja suits olid tollal lubatud igas sööklas.
Kas teie 60 filmirolli juures on ette tulnud osatäitmisi, kus teil on paarsada grammi hinge all olnud?
On küll. Jüri Sillarti filmis «Äratus» pidime kõik väga purjus olema. Kolm päeva tehti ühte stseeni, haisema läinud praetud hani oli laual, ümberringi tappev kasimatus.
Mängisime joodikuid ja keeldusime joomastseeni veega tegemast. Ütlesime, et sellise jubeduse juures me vett ei joo. Seal võeti veel vähe viina, aga Kaljo Kiisa «Metskannikeste» ajal olid metsavõtted kella nelja-viie ajal hommikul, olime rinnuni külmas soovees.
Siis oli režissööri assistendi käes viinapudel ja kes väga külmetas, sellele valas ta oma käe järgi välja.
On teil tulnud ette ka stseene, kus lavapartner on üleliia napsutanud?
Filmi puhul ei tule see kõne alla, napsitanud näitleja kõrvaldatakse kohe rollilt. Aga kunagi oli draamateatris vana inspitsient Herman Iila, kelle töö nägi ette teha pärast etendust märkmeid, kuidas tükk oli kulgenud – ja ühes etenduses oli kadunud näitleja Robert Gutman laval purjus.
Iila kirjutas märkmikku: «Eilsel etendusel, kuupäev see ja see, oli Robert Gutman ebakaines olekus. Mis tuli etendusele kasuks.» (Naerame mõlemad)
Kas olete näinud dokfilmi oma kolleegist Arvo Kukumäest «Mina jään ellu», kus näitleja joomahullus on kogu naturaalses õõvas vaataja ees?
Ei ole näinud, ma ei lähe seda vaatama. Kuku ei kutsunud mind ja küllap ta teab, kuidas ma sellesse suhtun.
Kuidas teil on õnnestunud kõigist maailma pahedest sirge seljaga eemale hoida?
Võib-olla olen sotsiaalsem tüüp. Suudan end sundida tegema neid asju, mida peab tegema. Mul ei ole ülemäärast pinget – mitte et mulle kõik väga kergelt kätte tuleb, aga ma ei põe, ei ela üle. Taevale tänu, mu tööde suhtes ei ole ka olnud väga suuri etteheiteid, mis pea valutama paneksid. Probleemidega ei ole ma kunagi võidelnud alkoholi abil. Teen endale pitsi head konjakit siis, kui on hea tuju ja rõõmus meel.
Mis Kukusse puutub, siis tõmbaksin paralleeli spordikommentaator Lembitu Kuuse sõnadega, kui norrakas Petter Northug võitis Libereci MMil distantsi. Northug astus esimesena üle finišijoone, külg ees, teise-kolmanda kohaga oli 20–30 meetrit vahet. Northug tahtis teha esindusliku finiši, et näidata, kui palju on ta teistest üle.
Nagu Gunde Svan ületas kunagi finišijoone tagurpidi, näidates sellega oma võimu suusarajal. Spordikommentaator ütles, et kuidagi peab end ju tähtsaks tegema – tema tegi niimoodi. Sama on Kukuga. Ega looduse vastu ei saa, isasloom peab end kuidagi tähtsaks tegema.
On teid filmirolliks raske ära rääkida?
Kuna meie riik on nii väike ja pakkumisi sedavõrd vähe, siis näitleja, kes töötab teatris ja kellele pakutakse võimalust mängida filmis, võiks vastu võtta iga rolli.
Miks ma sain Puustusmaa käest «Rotilõksus» osa? Sest ta oli selle mulle võlgu. Pidin hakkama mängima tema eelmises filmis «Punane elavhõbe» Buldooserit alias Koit Pikarot. Kui olin rolliraamatu läbi lugenud, ütlesin, et kui te ropendamised, igasugu t…d ja v…d sealt välja viskate, siis võtan rolli vastu. Mulle lubati seda.
Kaks kuud hiljem lugesin lehest, et seda osa hakkab mängima Peeter Oja. Helistasin Puustusmaale ja küsisin, mis toimub. Puustusmaa ütles jah ja noh. Ega ma teda tegelikult süüdista, ütlesin lihtsalt, et oled mulle nüüd rolli võlgu.
Ta pidas sõna. Mulle on ropendamine vastukarva. Kellelegi ei meeldi, kui teda kujutatakse ekraanil persoonina, kes ropendab suurelt ja laialt – võib-olla ta seda eraelus üldse ei tee.
Kuidas teil õnnestub oma rollid – olgu see siis ullikesest Nipernaadi, võimusõltlasest kindral või julmurist miilits – alati inimlikuks mängida?
Lühidalt vastates ütleksin, et mõni kohe oskab. (Naerab) Tuleb lihtsalt rohkem mõelda ja tegelda oma rolliga. Ei õpi ainult sõnu pähe ega mängi kaamera ees, mis teksti on kirjutatud, vaid mõtled ise juurde.
Tuleb vaeva näha, ja mulle see meeldib. Kui osaraamatu ette võtan, olen nagu valge leht – absoluutselt ei tea, mismoodi teha. Mõtlen rollitegelase üle – mis tal eelnevalt on olnud, kust ta tuleb, mis niisugusest inimesest võiks tulevikus saada.
Siis muutub roll elavamaks. Ja halba inimest ei tohi kunagi halvaks mängida. Halb inimene võib olla väga hea. Teatud tingimused sunnivad teda halb olema. Kui sa erinevaid värve näitad, ei ole roll üheplaaniline. Halba inimesse tuleb panna head ja heas inimeses peaks olema ikka halba ka, siis tuleb vaadates tuttav ette.
Mulle ei meeldi rolli kergelt käest ära anda. Et teen kuidagi ära ja küll nad rahule jäävad. Tahaks teha nii, et… (Mõtleb pikalt) Mitte olla ainult näitleja, vaid ka pisut kunstnik. Sest näitlemine kui niisugune on küllalt odav. Aga sõna «kunstnik» tähendab pisut rohkemat.
Olete oma sõprade hulgas tuntud kui puändikate lugude vestja. Ühes loos kasutasite suisa relva ja teist pidi äärepealt saama Nõukogude Liidu kangelane. Äkki meenutate, mis siis juhtus?
Aah, see on anekdooti meenutav lugu. Olin Leningradi külje all sõjaväes ja öösel vedelkütuse laos valves, automaat seljas. Äkki käis pimeduses suur pauk.
Ehmatasin, et keegi ründab ja tõmbab pauku tehes tähelepanu endale. Karjusin vene keeles, nagu ette oli nähtud: «Seis, kes seal on! Tulistan!» Selle peale hakkas suur sahin ja rabelemine. Tulistasin. Käis mütsuv matakas ja keegi kukkus. Tulistamispaugu peale joosti staabist välja, et milles asi. Ütlesin, et tulistasin, sest meid rünnati. (Naerab mõnuga)
Soome piir oli neli kilomeetrit eemal ja nii oli meil ette nähtud – soldat peab tegema, mis talle öeldakse. Mindi vaatama, mis seal siis on – ja seal lamas siga! Polgul oli oma sigala ja üks loom oli tunginud vedelkütuse lattu nuuskima.
Pauku tegid aga tühjad kütusepaagid, mis päevavalguses paisusid ja öösel õhku välja lasid. Mind kutsuti järgmisel päeval polgu ette välja ja öeldi, et teie ees seisab kangelane, nii tulebki reageerida, olgu see siis siga või soomlane. Vaenlane tuleb hävitada! Avaldati tuhande sõduri ees tänu ja anti viis päeva linnapuhkust Leningradis.
Kas vestate ka oma poegadele enne magamajäämist mõnusaid lugusid meilt ja mujalt?
Mul ei ole võimalik poegadele midagi rääkida, sest nad räägivad mulle rohkem. Nad jutustavad nii palju, et seda ei jõua ära kuulata. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ema ütles mulle vahel, kui lakkamatult vadistasin: «Tõnu, ole vahest vait ka.» Nüüd mõistan teda.
Miks teis endas ei ole ambitsiooni filmilinal lugu jutustada ja režissöörina kätt proovida?
Minul ei ole sellist aega. Mul on noor pere, majapidamine, teater. Sellest on küll. Sul peab olema hirmus haige tahtmine filmi teha, ütelda teistele, mis südant valutab. Et film tuleks hea ja tulemuslik, pead ka stsenaariumi ise kirjutama, peab olema palju õnnestumisi – väga head näitlejad ja operaatorid, väga palju raha sinna juurde.
Minul oli 33 aastat tagasi hirmus tahtmine filmis mängida. See oli «Tuulte pesa», kus proovivõtete käigus kästi mul kolme meetri kõrgusele aidatala peale üles karata (tõuseb püsti ja näitab käega taevasse). Ma sain sellega hakkama! Olin siis päris poisike ja tippen-toppen vormis. Pärast vaatasin filmilindilt, suu lahti, kuidas ma seda tegin, ma ei oleks seda enam korranud. Aga mul oli hirmus tahtmine hästi teha!
Olav Neuland oli heas mõttes hull režissöör, kes seadis alalõpmata näitlejate ette võimatuna näivaid ülesandeid. Pani mu näiteks filmis «Hundiseaduste aegu» kõige tulisema täku selga ja käskis ratsutada, kuigi ma polnud elus ühtki korda hobuse seljas istunud. «Tõnu, tee, kõik vaatavad, sa ei julge või?» Ja ma kihutasin, hambad ning sõrmed lakas kinni, terve kilomeetri ja olin kindel, et nüüd on surm.
Aga mul oli õnne. Tulin tagasi ja Neuland naeris, et näed, polnudki väga hull, said hakkama. Olin valmis ta selle eest maha lööma. Kukumägi, vana setu, oskas ka ilma sadulata sõita, ja mängis mulle seal mäkra – tuli oma täkuga minu oma kõrvale ja andis laksu, minu täkk lendas talle järele. Aga jah, mul oli õnne.
Teil on vist elus üldse kaitseinglitega vedanud – kõikidest lavalistest ja filmiõnnetustest olete pääsenud terve nahaga?
Väga-väga on vedanud. Igal õhtul tänan kaitseingleid. Nüüd tuleb üle õla sülitada. Kelle elu see siis ilma jamadeta kulgeb? Ikka üks jama ajab teist taga kogu aeg.
Olete võtteplatsil režissööriga või teatris lavastajaga tülli ka läinud?
On ette tulnud. Ma olen selline näitleja, kes tahab selgust, keda ma mängin. Ja mis me tahame selle rolliga öelda. Mis asja lavastaja ajab? Iga režissöör tahab oma filmiga midagi öelda, kiita või ette heita, ta ei ole rahul millegagi. Tehakse filme, mis on huvitavad, aga ei ole ilusad.
Ega kunstiga eriti ilma ei paranda, aga filmis võiks olla suur annus usku ja lootust. Kui usk ja lootus puudub, siis on nagu elusolendiga – ta on mõttetu. Arst ei lähe ka ju raskelt haige juurde ega ütle (Kark teeb hauatagust häält – I. V.): «Jaa-jaa, sinuga on nüüd kõik. Nüüd see surm tuleb. Lootust ei ole. Mina ei oska enam midagi teha.» Arst annab lootust. Usk annab lootust. Ja film võiks anda lootust.
Kas film «Rotilõks» annab lootust?
Vaat seda mina ei tea. Aga Andres Puustusmaa annab lootust. Ta tarvitab filmis ka teisi võimalusi, mitte ainult Eesti varianti. Ta otsib midagi olulist, on väga püüdlik ja kõrge valulävega.
Kuidas on lood teie enda valulävega? On teid võtteplatsil sõimatud?
On küll. Oli kunagi juhus, kui ütlesin režissöörile: seleta palun ära, mida see stseen tähendab. No siis tuli ikka väga palju sealt. Mul tuli rahustada seda inimest. Mis näitab, et režissöör ise ka ei tea, mida ta tahab. Muidu on ta väga tore mees. Kaane lööb pealt ära siis, kui sa ei tea ja varjad seda mitteteadmist väga kaua aega.
Minu valulävi on kõrge, olen kõik kapriisid ära kannatanud. On ka neid, kes on teatrist välja astunud, kelle närv ei ole vastu pidanud. Tõstavad kaabut ja lähevad solvudes minema. Mina arvan, et miks see töö meil nii kergelt peakski minema, isegi hea tubane töö.
Kavatsete nagu Ita Ever 80. eluaastani laval vastu pidada?
Ei tea, ei tea. Aga Ita on tõesti hull naine. Selleks, et midagi saavutada, tulebki hull olla. Sest kui sa ei ole hull omal alal, siis tänapäeval esikümnesse ei saa. Trügimine on igal alal suur.
Noored näitlejad hingavad kuklasse?
Näitlejastaatus on paarikümne aasta taguse ajaga kõvasti muutunud. Praegu valitsevad lavastajad. Ja lavastaja otsustab, keda ta armastab, keda mitte.
Teis ei ole karvavõrdki pugejaloomust, teil võib teatris väga raske olla?
No viimasel ajal on kõrvad tõesti rohkem lidusse läinud. (Naerab nakatavalt)
Kevad on ukse ees, kas olete oma Yamaha Bulldogi juba ära õlitanud?
Pärast seda mootorratast on mul neid juba kolm olnud. Minu viimane väljavalitu oli bike, aga ma ei tahaks enam kurvis põlve maha panna, nagu motomehed ütlevad, seepärast leidsin, et nüüd sobiks mulle Harley Davidson rohkem.
Mida on pojad teile õpetanud?
Kannatlikkust. Nemad on kõige tähtsamad. Ilma tsiklita võin elada terve talve, aga kui ma hommikul kodunt välja lähen, siis hiljemalt lõunaks tahaks neid juba näha. Nad on nii toredad. Ja tore on mõelda, et nii vanal mehel on kaks nii väikest poega. Nende puhul meeldib mulle kõik.
Milline näeb välja teie kvaliteetaeg poegadega?
Kui sa ikka neli tundi jutti poistega koos oled olnud, siis tahaks vahepeal üks pool tunnikest omaette olla küll. Aga mitte rohkem. Poisid on nagu hundikoera kutsikad, kes vahetpidamata tegutsevad. Ühe käega tõstad asja paika, teise käega lükatakse see laiali. Minu roll on olla pidevalt kõigega nõus. Mu kõne koosnebki peaasjalikult sõnadest «jaa», «muidugi», «ahsoo», «väga tore»...
Praegu on poistel käsil rollimängud, mäng on ju nende tõsine töö. Üks päev ollakse vihmauss, teine päev mõni muu loom. Ja kui sa midagi palud, siis kostab vastuseks: «Draakon seda ei tee.» Mine vaheta püksid ära. «Aga draakonil ei ole ju pükse?»
Mitmed legendaarsed näitlejad on lubanud oma elu köita elulooraamatuks. Millal saame lugeda Tõnu Kargi lugusid teatrist, inimestest, filmitegemisest?
Ei-ei-ei. Kõige lihtsam ja kavalam on sellele küsimusele vastata nii – mul on nii väikesed pojad, et mul on elu veel ees. Küll jõuab.
CV
Tõnu Kark
Sündinud 4. detsembril 1947 Tallinnas
Haridus
Draamateatri õppestuudio 1970
Töö
1971–1980 Rakvere teater
1981–1996 Noorsooteater
Alates 1996 Eesti Draamateatri näitleja
Mänginud enam kui 60 mängufilmis, millest tuntumad on «Metskannikesed» (1979), «Jõulud Vigalas» (1980), «Ideaalmaastik» (1986), «Lammas all paremas nurgas» (1992), «Jüri Rumm» (1994), «Tulivesi» (1994), «Head käed» (2001), «Lilja 4-ever» (2002), «Vana daami visiit» (2006), «Detsembrikuumus» (2008), «Rotilõks» (2011).
Tunnustus
Arvukalt kolleegi- ja parima meesnäitleja preemiaid, Valgetähe III klassi teenetemärk (2009), ENSV teeneline kunstnik (1988), Kaitseliidu kuldne aumärk Pro Patria eriklass (2010).
Elukaaslane Kadri Kilvet (37) töötab Swedbanki juriidilises osakonnas, lapsed Hans Johannes (6) ja Karl Joonas (3), varasemast abielust täiskasvanud poeg Tõnis ja tütar Kristi.
Arvamus
Andres Puustusmaa
filmirežissöör
Tõnu Kark on Tõnu Kark. Äss on äss. Ta tegi «Rotilõksus» väga hea rolli. Ma ei olnud temaga varem koos töötanud, üritasin aru saada, mismoodi ta liigub ja mõtleb. Kuigi ta on üks vana hunt, loodan, et suutsin teda nii mõnelgi juhul üle kavaldada. Me mõlemad manipuleerisime teineteisega, ja see oli selline hea ja professionaalne manipuleerimine.
Tõnu ettepanekul lisasime detaile, mis andsid rollile ja loole väga palju juurde – hea näitleja oskab vürtsitada oma tegelaskuju. Ta on nii tugeva väljaga, tugeva energiaga, jõuline isiksus, et režiis tuli jälgida, mis koguses teda ekraanile anda.
Me istume vahel maha ja lobiseme maast ja ilmast. Tõnu on äärmiselt tähelepanelik ja pehme inimene. Ja väga positiivne ning sõbralik. Ma ei ole kuulnud, et ta kedagi lahmivalt kritiseeriks, pigem leiab hea sõna. Seejuures on ta paras isane küll, ega see kao mehel kuhugi.