Külliki Saldre (58) on omalaadne näitlejanna nii oma loometee kui ka näitlejanatuuri poolest. Uusi nüansse lisades toob ta igasse rollilahendusse kaasa midagi omapärast ja huvitavat.
Kui näitlejatee kulgeb õnnelikult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külliki Saldre on töötanud algul Draamateatris ja siis Ugalas. Vanemuine on tema koduteater viimased tosin aastat. Kolm erinevat teatrit, kolm erinevat etappi – kõigil neil on olnud mõju tema loometeekonnale ja näitlejanatuurile, mis on olnud pidevas kujunemises.
Tema rollisooritused Vanemuise lavastustes «Mesimees» (Flora Humble), «Tähed hommikutaevas» (Anna), «Suurema kurbuseta» (Hanna Rinne) ja «Kogutud teosed» (Ruth Steiner) tekitasid minus huvi ka tema varasema loomingu vastu. Ühtlasi mõtlesin, miks ma polnud temast varem kuigi palju kuulnud.
Pisirollidest peaosadeni
Külliki Saldre loominguga lähemalt tutvudes leidsin, et ta on üks nendest näitlejatest, kes vääriks senisest rohkem esiletõstmist. Tihtipeale on ta kõrvalosatäitjana olnud peaosalistest meeldejäävamgi.
Tema oskust olla märgatav isegi pisirollides võis täheldada juba siis, kui ta suunati Draamateatrisse pärast lavakunstikateedri seitsmenda lennu lõpetamist 1976. aastal. Võib-olla meenub siinkohal mõnele nimi Külliki Tool. Võib-olla ka mitte.
Draamateatri aastad kujutasid endast justkui kooli jätkamist ja väärtuste paikapanemise aega. Esimesed kandvamad osad tulid 1980. aastatel Mikk Mikiveri lavastustes «Tütarlaps ja teised» ning «Päike näkku», vastavalt farmijuhataja ja meditsiiniõde. Voldemar Panso kõrval on just Mikk Mikiver see, keda näitlejanna peab enda teiseks õpetajaks.
Suuremate rollide puudumise tõttu ta selle aja jooksul laiemat tuntust ei saavutanud. Küll aga oli ta hõivatud paljude väiksemate osatäitmistega, mis olid lavapraktika mõttes igati kasulikud. Korüfeedega tol ajal koos mängides pani noor näitleja nii mõndagi kõrva taha.
Draamateatrist Ugalasse
Ugalasse siirdumine 1980. aastate keskel oli järsk kannapööre – uus keskkond, uued kolleegid, uued lavastajad.
Uues teatris ei olnud kerge kohaneda, kuid töö Viljandis oli näitlejannale kahtlemata vajalik. Tulid mahukamad rollid, millest nii mõnedki märkisid tema karjääris olulist edasiminekut – proua Linde «Noras», Lizzie «Vihmameistris», tegelaste virvarr «Söögitoas».
Need olid esimesed vihjed sellele, et Külliki Saldres peitub midagi enamat, kui pealtnäha paistab: oma töösse täie tõsidusega suhtuval näitlejannal on ka omad nõksud ja mõnus huumorimeel, mida lavastajad aga tihtipeale üles ei otsinud.
Ugalast Vanemuisesse
1990. aastatel tekkis tühja koha peal seismise tunne. Lavastused jäid mängukavast ära, kuid tema enda arengule vajalikke mitmekülgsemaid ja täit rahuldust pakkuvaid uusi rolle ei tulnud.
Vanemuises töötatud aastatel on Külliki Saldre kujunenud laia ampluaaga karakternäitlejaks, kes on tõestanud enda võimekust ka mitmekihiliste ja keeruliste tegelaskujude kehastamisel. Seda näitab viimasel ajal Halie osa lavastuses «Maetud laps» ja Helen Damson «Gorgo kingituses».
Niisamuti kujutavad endast kirevaid isiksusi eespool mainitud tegelaskujud, keda Külliki Saldre on Vanemuises viimastel aastatel mänginud. Nende hulgas on olnud jõulisi ja võimukaid, aga samuti saatuse poolt elu hammasrataste vahele lükatud naisi.
Üks ühine liin läbib siiski enamjaolt kõiki tema osatäitmisi: illusoorses maailmas elamine, nooruse unistused ja soov leida õige tee. Head kavatsused, aga mitte just kõige õnnelikumalt välja kukkunud.
Külliki Saldres on see miski, mis paneb kuulama ja vaatama. Näitlejat, kes oma osa sisuliselt õigustamata ja tühiselt ei mängi, on ikka huvitav jälgida.
Oma tegelaskuju elukäigu suhtes laseb ta nii mõnigi kord aimata tagamaid, mis tekstist võib-olla nii hästi välja ei tule. Paberil tegelased muutuvad tema kehastuses lihast ja luust inimesteks, olles meie ees kogu oma inimlikkuses.
Erinevas võtmes lahendatud rollide tagant võib ühelt poolt välja lugeda oskuse leida ikka mõni tabav detail või nõks mängustiilis, mis on iseloomulik ainult teatud rollijoonisele. See väldib stampide võrku langemist.
Teisalt võivad erinevas võtmes rollilahendused olla tingitud ka sellest, et laval kehastab näitlejanna alati oma tegelaskuju, tema karakterit ja situatsiooni, jättes sealjuures enda isiksuse mängust välja. Ta ei suru ennast tegelaskujule peale, vaid kohandab end rollile. Külliki Saldre ei ole laval Külliki Saldre.
Imetlen seda salapära ja mõistatuslikkust, uudishimu elu ja ümberringi toimuva vastu, mida ta on suutnud aastate jooksul tänini endas ja enda ümber säilitada. Võimet siira andumusega vaimustuda ja südamest kaasa elada, puhtust ja puutumatust, mis on ühtlasi tema loomingu põhitooniks.
Külliki Saldre kehastatavad tegelased ei pane ennast plahvatuslikult maksma, välise temperamentsuse asemel domineerib neist meile omane põhjamaisus. Nende kandvaks jõuks on sisemine intensiivsus ja tugeva isiksuse ideaal – suuremad tunded elatakse läbi hingesügavustes.
Visalt tõusvas joones
Kui jälgida pikema aja vältel näitlejanna etteasteid mitmetel etendustel, võib märgata, et need erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Õnnestunumatel kordadel saavutab ta otsekohe mõnusa mängurütmi, elab täielikult sisse laval valitsevasse atmosfääri ning tunneb rõõmu mängimisest.
Kuid on olnud ka etendusi, kus ta on märgatavalt liimist lahti. On tunda sisemist ebakindlust ja kramplikkust ning sageli võtab õigetele rööbastele tagasijõudmine hulk aega.
Niisuguseid kõikumisi tingib muu hulgas teater ise ebaühtlaste ja harvade mängukordadega. On muidugi näitlejaid, kelle mängu saalist jälgides ei saa arugi, et midagi oleks valesti. Äärmiselt tundliku näitlejanatuuri puhul on selle negatiivsed mõjud selgesti näha ja tunda.
Olukorra muudab raskemaks seegi, et Külliki Saldre on üsna enesekriitiline ja enda suhtes nõudlik näitleja, kellest aimub soovi vaatajat üllatada. Pidevalt kummitab küsimus: kas ma ikka suudan pakkuda seda, mida minult oodatakse?
Niisugune ebakindlus ei ole tema puhul võõras ka rolliloomisprotsessis. Küsimus, kuidas mängida tegelaskuju nii, et sellest kooruks välja luust ja lihast inimene ning et rolli kannaks mõtteline selgus ja täpsus, on kogu aeg õhus.
Külliki Saldre ei ole näitleja, kes varjab teadmatust või rahulolematust millegi suhtes, ja see on ainult hea. Küsimuste esitamine, kõhklemine ja kahtlemine aitavad hoida ülal otsivat vaimu ning loovad eeldusi edasiseks arenemiseks. Aeg ja kannatlikkus on need, mida ta näitlejana vajab.
Oma tõuke näitlejaks saamisel andis tema soov õppida iseennast rohkem tundma. Koos Priit Pedajase, Merle Karusoo, Jüri Krjukovi, Urmas Kibuspuu, Sulev Luige ja mitme teise hiljem tuntuks saanud näitlejaga lavakunstikateedri lõpetanud Külliki Saldre näitlejatee kulgemine on olnud üks stabiilsemaid ja õnnelikumaid.
Näitlejana on ta arenenud vaikselt ja visalt, olles kogu aeg tõusulainel. Ta annab oma tööga siin-seal vihjeid, et on võimeline millekski enamaks. Seetõttu ma arvan, et laval võib temalt veel nii mõndagi oodata.
------------------------------------------------------------------
Meie lehele teatrikriitikat kirjutanud Triin Truuvert on asunud oma õpingutes Tartu Ülikooli teatriteaduse erialal lõpusirgele ning kirjutab oma bakalaureusetöö teie loometegevuse kohta. Kas te olete varemgi olnud uurimisalune ja kuidas te end selles rollis tunnete?
Vastab näitleja Külliki Saldre:
Uurimisalune ma ei ole varem olnud ja mulle see roll ei meeldi.
Miks nii?
Ilmselt on see minu loomusega seotud. Ma ei ole kunagi armastanud endale suunatud prožektorikiirt. See võib kõlada kummaliselt, kui näitleja nii räägib, aga nõnda see on.
Pigem soostun ma sellega, kui räägitakse minu tööst, mul on sellest hea meel, kui ma põhjustan huvi enda vastu oma töö kaudu, aga ma ei taha olla oma isikuga avalikkuse tähelepanu all.
Ma olen sisemiselt uje ega tunne ennast sellises olukorras hästi.
Aga ma annan endale aru, et aeg-ajalt võib prožektorikiir langeda ka minu isikule, sest see on seotud minu elukutsega, ja eks see tuleb siis lihtsalt ära kannatada.
Raimu Hanson