/nginx/o/2008/10/12/82829t1hc5d3.jpg)
Vaadates «rambot» NO99 teatri senise kunstidiskursuse raames, tuleb tunnistada, et sotsiaalkriitika (märk, millest teater on soovinud ka ise aeg-ajalt vabaneda) jääb siin varjatumaks. Otse vaatajale näkku ei virutata, samas on teemapüstituses kriitika vägagi kohal.
Eeskätt tahab Kristjan Sarv noore kuti hingele väga omaselt võidelda – alustades avameelsetest siseheitlustest kavalehel, teemal, milliseid piike on tulnud lavastajal oma peas ja näitlejates prooviprotsessi käigus murda, ning jätkates lõputu taplusteriviga laval.
«rambot» võib käsitleda kui lugu sellest, mida sõda inimestega teeb, millise pitseri see mällu vajutab. Kaks peategelast Rambo ja Wilfred on mõlemad Korea sõjast läbi käinud mehed, kes hiljem, juba tsiviilühiskonnas elades, üritavad ikka veel mängida nende reeglite järgi, mis lahinguväljal kord selgeks õpitud. Selles mõttes on mõlemad vaimsed invaliidid ja põhjustavad oma tegemistega kannatusi nii endale kui teistele.
Igavese võitlemise võrdkuju
Kuna kumbki tunneb väga hästi sõja reegleid, on nad ka võrdväärsed vastased ja lavastuse pinget hoiabki üleval pidev jõujoonte vaheldumine. Kuigi, juba esimeses stseenis, kus opositsioonilised tegelased kõrvuti videopiltidele ilmuvad, markeerib valgustus, et helgem pool kuulub ikka Rambole.
Lavastaja ise on korduvalt rõhutanud, et lavastuse pealkiri on «rambo» – väikese tähega –, viidates justkui mingile üldnimele, üldinimlikule suurusele. Loomulikult võib selles näha inimlikku soovi võidelda, jättes küsimuseks vaid, millise Tõe nimel, ja käsitleda Rambot kui võitluse võrdkuju. Meest, kes ei pane endale vabatahtlikult selga võõraid riideid ega lase maha lõigata oma väge – juukseid.
Rambondusest aste kõrgemale positsioonile paigutub kolonel Samuel Trautman, kel on loos mängida justkui (sõja)jumala roll. Ka dramaturgilises plaanis on tegu deus ex machina’ga – miski lihtsalt peab sellele juba pisut tüütavaks muutuvale sõjatandrile pöörde tooma.
Näitlejatööd on üldjoontes head, nii nagu dramaturgiliselt ja ideeliselt, paistab ka tehniliselt enam silma Rambo Risto Kübara esituses. Rasmus Kaljujärve Wilfred on algul pisut ebakindel, kuid kohaneb olukorraga kiiresti ja mängib end etenduse lõpuks juba lahti.
Olen kuulnud küll nurinat selle üle, et mida nii noored, oma teadlikus elus peamiselt Eesti iseseisvuspõlve nautinud heaoluühiskonna noormehed ka sõjast teavad, et tekst oli ebausutav, ja et kas näiteks Leo Kunnas või kindral Aleksander Einseln oleks nii rääkinud.
Lootustandev debüüt
Siiski ei ole põhjust Kristjan Sarve instseneerigu üle nuriseda, see on faktirohke, täpne ja hästi pingestatud, ehkki dialoogid pole ehk tõesti näidendi tugevaim külg.
Lavastuses oli kasutatud nutikaid tehnilisi nippe, tellingud ja võrk (Liina Tepand) sobisid kontseptsiooniga hästi, enam-vähem oli paigas ka tempo ja rütm, mis korreleerusid hästi üldise lahingutemaatikaga.
Nagu NO99-le juba kombeks, ei saanud ka Sarv mööda videoklippidest. Jääb küll küsimus, kas ja kuidas on see iga kord põhjendatud ning kas sisu ei ole vormile kohati liiga allutatud.
Siiski, arvestades, et «rambo» oli Kristjan Sarve esimene lavatöö, tuleks noort autorit kiita kas või juba selle eest, et valitud teema on olnud täiesti jõukohane ja lavastus igati korralikult teostatud.
Samas pole mingil juhul tegu lihtsa või labase problemaatikaga, mõeldes kas või Eesti sõduritele Afganistanis või sõjale üldse.
Uuslavastus
«rambo»
David Morrelli romaani ainetel instseneerinud Kristjan Sarv
Lavastaja Kristjan Sarv, kunstnik Liina Tepand
Osades Risto Kübar, Rasmus Kaljujärv, Andres Mähar, Sergo Vares, Jaak Prints
Esietendus 8. oktoobril teatris NO99
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)