Ene-Liis Semper: tõmbame eesriide nii iseenda kui Eesti eest

«The Rise and Fall of Estonia» sisaldab tõestisündinud lugusid NO99 kollektiivi ja selle tuttavate elust. Mirtel Pohla aktsioonis. Foto: NO99

Täna õhtul jõuab publiku ette NO99 teatri järjekordne suurprojekt. Kuigi etendus ise sünnib NO99 ruumides, saab seda näha Nokia kontserdimajas. Miks see nii on ja millest räägib «The Rise and Fall of Estonia», selgitab üks selle autoritest Ene-Liis Semper.

Publiku, üldsuse ootused on väga suured. Milliste tunnetega, lootustega lähete teie, Ene-Liis Semper, ja kogu NO99 trupp esietendusele vastu?

Näljastena. Me ei ole kunagi midagi säärast teinud. Lavastust, mis liiguks niivõrd erinevates aegades, ruumides ja tähendustes. Kus näitleja oleks pidevalt nii suures plaanis. Mis nõuaks sedavõrd mitmekesiseid tehnilisi lahendusi. Mingis mõttes on see lavastus, mida oleme ette valmistanud teatri asutamise esimesest päevast alates.

Mida kõige enam pelgate?

Päev enne esietendust on vist iga lavastaja suurimad küsimused pigem tehnilist laadi: kas kõik toimib? Huvitavamad hirmud on need, mis on meie peas liikunud kogu nn Eesti tsükli loomise ajal: kas meie jaoks olulised teemad on ka tegelikult olulised? Siiani oleme saanud õnneks nii Eestist kui ka väljastpoolt jaatava vastuse.

Mis oleks teie jaoks läbikukkumine?

Kui me ise sellega rahule ei jääks.

Mille poolest oli «The Rise and Fall of Estonia» prooviperiood eriline?

See oli eriline küll. Me viisime oma suurest saalist välja tribüüni ning ehitasime nii selle kui fuajee täis ruume, kus lavastus lahti rullub. Kuna publik enam saali ei mahtunud, siis istuvad nad Nokia kontserdimajas ning näitlejaid ümbritsevad kaamerad. Kuna oleme päris hästi kursis praeguse Euroopa teatriga, siis julgen öelda, et kuigi lavastuste sees on seesugust esteetikat varemgi kasutatud, siis sedavõrd laiaplaaniliselt mitte. Seetõttu on see meie jaoks väljakutse ka veidi laiemas kontekstis.

Nii olemegi tegelenud ühelt poolt kaameratöö peensuste läbitöötamisega ja teiselt poolt sellega, et näitlejatel oleks võimalik kaamerate olemasolu unustada, olla vahetu.

Laias laastus võiks aga prooviperioodi võrrelda lavastuste «GEP» või «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» omaga: on kogutud erinevaid lugusid ja mõtteid, improviseeritud teemadel, mis on tundunud olulised. Lõpuks saime kokku üldistava stseenide rea.

Olete öelnud, et see lõpetab viiest lavastusest koosneva Eesti-teemalise tsükli. Miks ikkagi Eesti ja millise tundetooni poolest seekordne lavastus teistest erineb?

Eesti sellepärast, et see on keskkond, milles me elame ning millega me tahes või tahtmata iga päev kokku puutume. Muidugi on põhimõtteliselt iseendaga tegelemine teatud mõttes ka hüsteeriline ja sellest tulenevalt on ka meie emotsioonimõõdik Eesti tsüklis alati väga erinevate äärmuste vahel kõikunud: meeleheide asendumas lootusega, armastus nukrusega, iroonia empaatiaga ja nii edasi.

Teatud mõttes on «The Rise and Fall of Estonia» võib-olla selle seeria kõige isiklikum lavastus. Siin on sees mitmed tõestisündinud lood meie endi ja meie tuttavate elust. Isiklik on lavastus veel selleski mõttes, et me ei vaata mitte lihtsalt kriitiliselt, vaid võimalikult ausalt ka iseenda ja Eesti sisse. Tõmbame eesriide eest ära ja vaatame, mis selle taga on. See nõuab päris suurt julgust.

«The Rise and Fall of Estonia» olevat muusikaline lahkumispidu, kus NO99 näitlejad teevad terava, poeetilise, eepilise, intiimse, samas nukra ja siiralt halastamatu sissevaate Eestisse. Kas tegemist on objektiivse vaatega Eesti minevikule ja tänapäevale või sügavalt subjektiivse hinnanguga asjade seisule?

Yin ja yang. Objektiivsed stseenid minevikust ja tänapäevast on need, mille põhjal saab teha subjektiivseid järeldusi.

Ja miks ikkagi lõpp?

Meil on tunne, et säärasel moel, nagu me siiani oleme Eestiga tegelenud, ei ole võimalik jätkata. Oleme selle lühikese aja jooksul puudutanud mitmeid hetki, mis meie jaoks tundusid Eesti tulevikku silmas pidades märgilised: buumiajal rääkisime ületarbimisest kui postkommunistliku eestlase mõtteviisist, iibe näilise tõusu ajal peatselt saabuvast paratamatust rahvastiku väljasuremisest, pidulikkust ja tootlikkust rõhutava kultuuripoliitika ajajärgul rääkisime kunsti ja kunstniku marginaliseerumisest, mis meie jaoks oli ühtlasi ka märk väga olulisest nihkest eestlaste mentaliteedis. Demokraatia õitsengu hetkel asutasime populistliku võltspartei.

«The Rise and Fall of Estonia» midagi säärast ei tee. Ta ei puuduta ühtegi konkreetset «teemat», ei ole kokkuvõetav ühe-kahe märksõnaga. Ta ongi see, mis tema pealkiri ütleb: Eesti tõus ja langus. Siit edasi tuleb liikuda juba kuidagi teistmoodi.

Mis on «The Rise and Fall of Estonia» – teater, film, õhtune muusikasaade raadios… või hoopis midagi muud?

Nagu see lavastus on väga erinevate ja vastuoluliste tunnete segu, nii on ka tema formaat ühte ja teist. Eesmärgiks oli saavutada tavapärasest erinev teatrireaalsus. Näitlejad on tunnistanud, et seekordne mängimislaad ei nõua neilt mitte enam viie-kuue, vaid kahekümne kanali korraga lahtihoidmist. Meeletut täpsust, ja samas sellest täpsusest lahtilaskmist. Oskust mängida ajaga. Oskust mängida väga väheste vahenditega väga olulisi detaile, nüansse. Loomulikult on see teater. Kõik toimub igal õhtul uuesti ja on seetõttu ainulaadne.

Kui ma mõni kuu tagasi Tiit Ojasooga lavastusest rääkisin, tunnistas ta, et võib-olla on teil mania grandiosa. «The Rise and Fall of Estonia» on mastaapne, 1700 vaatajat on korraga saalis. Keegi teine praegu Eestis sääraseid asju ei tee, isegi Euroopas teevad väga vähesed. Millest on tingitud mastaapsuseiha ja kuidas see seostub lavastuse sõnumiga?

Mastaapsus annab mõõdu. Antiik-Kreekas ei etendatud teatrit mitte juhuslikult tuhandetele inimestele korraga. Sel ajal tähendas teater seda, et tegeleti saatuse, ajalikkuse ja muude sääraste küsimustega, mis just teatris kui kaduvas kunstivormis on teravdatumalt esil kui teistel kunstialadel.

Toonastes mastaapides peegeldus ka inimeste meelelaad: ajas ei vaadatud ette ja taha mitte aasta-kahe lõikes, vaid aeg oli seal müütiline: tuhat aastat kestis vaid hetke. Ja see on väga selgelt seostatav ka «The Rise and Fall of Estoniaga». Kodanliku tubateatri formaat oleks selle lavastuse jaoks jäänud lihtsalt liiga... väikeseks.

Iga suur asi sünnib millegi arvelt, mille arvelt sünnib «The Rise and Fall of Estonia»?

Kummaline. Ühelt poolt on ta võtnud väga paljudelt väga andekatelt inimestelt – nii loomingulistelt kui tehnilistelt – väga palju aega, närve, und ja muud säärast. Kuid teiselt poolt on tunne, et me ei mõelnud välja midagi sellist, mida me ei oleks juba ammu tahtnud öelda. Me kontsentreerisime kokku kõik need tunded ja mõtted, mis nende aastate jooksul NO99 seinte vahel on liikunud. Nii et mõnes mõttes sündis see lavastus kõigi eelnevate aastate arvelt.

Endagi jaoks huvitav küsimus on: kui kõik senised vaimsed ressursid siia koonduvad, siis mille arvelt me tulevikus tegutseme? Ja see küsimus ei puuduta sugugi ainult NO99 tulevikku.

Esietendus
«The Rise and Fall of Estonia»
Idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper (pildil)
Teater NO99 esietendus 23. märtsil Nokia kontserdimajas, etendused 24. märtsist 7. aprillini