PM ARHIIV ⟩ Hingelt punkar Ita Ever: olen uhke, et olen oma hääle saanud elatud elu põhjal.

Copy
Ei kahetse ühtki kortsu: Ita Everi nägu on aastate jooksul talunud kilode viisi grimmi, ent see kõik ei tee
 teda põrmugi murelikuks. «Ma näen selle kohta veel
 väga hea välja!» ütleb ta.
 Ja täiesti õigustatult.
Ei kahetse ühtki kortsu: Ita Everi nägu on aastate jooksul talunud kilode viisi grimmi, ent see kõik ei tee teda põrmugi murelikuks. «Ma näen selle kohta veel väga hea välja!» ütleb ta. Ja täiesti õigustatult. Foto: Liis Treimann

«Kui ma oleks praegu noor, siis oleksin raudselt punkar.» Nii ütleb Eesti teatri grand old lady Ita Ever enne oma 80 aasta juubelit eksklusiivintervjuus Arterile.

Taasavaldame intervjuu, mille Ita Ever andis Postimees Arterile 26. märts 2011. aastal. 

Mässaja veri on see, mis sunnib 1. aprillil auväärset sünnipäeva tähistavat Ita Everit pärast igahommikust jääkülma dušši neljas kandvas osas lavale minema ja endast kõik andma. Meie kõigi rõõmuks ja katkematu aplausi saatel.

Kohtume Ita Everiga tema teises kodus, draamateatri garderoobis, kust Ita on lavale läinud pea kõik selles majas töötatud 58 aastat enam kui kahesajas rollis.

Sooja ja lihtsa olemisega Ita palub siiralt vabandust, et tal pole rääkida midagi nii huvitavat kui teistel Arteri persoonidel (tal kõik lood loetud!). Eks teeme proovi, Ita! Meie vestlusega liitub ka Roman Baskin, kes intervjuu jooksul vahel toetab ema mõtteid, vahel oponeerib kirglikult ning vahepeal tögab niisama.

Esialgu tunni peale kokku lepitud intervjuu venib märkamatult kahe ja poole tunni pikkuseks mõnusaks vestluseks, mille käigus avaneb ka ema-poja teineteist jäägitult toetav ja muhe suhe.

Palju õnne ja tervist, Ita Ever! Palju rahuldust pakkuvat tööd! Et meie südamest tulev aplaus saaks veel kaua jätkuda.

Ita, mis on teie võlunipp? Kuidas on võimalik 80-aastaselt nii heas vormis püsida? Te ei taha ometi öelda, et kümblete endiselt jääkülmas vannis?

Jah, see on endiselt külm vesi. Jääkülm vesi, mis dušist otse pähe voolab. Vanni mul enam pole, lasin selle välja lõhkuda, nüüd käin külma duši all. Ka siis, kui on paha tuju – kohe külma duši alla! See äratab üles ja annab hoopis teise tunde. Muud nippi pole mul mingit.
Olen suur hommikune kohvijooja. Ärgates esimese asjana ongi kohv ja seejärel külm dušš. Kogu minu saladus.

Ei mingeid kalleid kreeme ega luksuslikke iluprotseduure…

Mitte mingeid! Olen mõelnud, et võib-olla on minu vastupidavuses osa ka sellel, et võimlesin noorena päris tugevalt, ikka nii, et pärast oli korralik higikord peal. Tegin seda aastaid – võib-olla on see andnud hea toonuse eluks.

1. aprilliga seoses olen oma vormi üle ikka nalja visanud. Kunagi aastaid tagasi – sain siis vist 60 –, tegi Reet Oja minuga Eesti Televisioonis sünnipäevaintervjuu ja küsis, mis nipiga mul tekst nii hästi meelde jääb.

Viskasin nalja ja ütlesin, et joon igal hommikul üht spetsiaal­set teed – mille nime ma praegu ei mäleta! –, aga see tee kindlustab mu hea mälu. (Naerab lõbustatult.)  Ja kujutage ette, mulle tuli teatrisse vaatajatelt kirju, et kas ma saadaks selle tee retsepti…

Hea mälu küsimus tõstatub päris kindlasti – kuidas need pikad tekstid teile ikkagi pähe jäävad?

Mul on juba tõesti juhtumeid, et hakkan midagi rääkima ja siis teatan, et oota, ma natukese aja pärast ütlen sulle, mis see on. Aga õnneks mitte laval. Mul on ainult üks kord näitlejaelu jooksul tekst laval meelest läinud.

See oli Evald Hermaküla lavastatud «Palkon», kus mul oli öelda masendav hulk teksti. Siis ühel etendusel tekkis äkki tühi koht, kõik sõnad peast läinud! Jooksin lava taha – misanstseen oli õnneks nii seatud, et sain korraks ära lipsata – ja küsisin inspitsiendilt, kuidas mu tekst edasi läheb.

Rohkem pole mul tekstiga probleeme olnud, aga see-eest olen suur kukkuja. Mul vanasti peaaegu et polnudki etendust, kus ma ei oleks kukkunud. Ma ei oska neid kukkumisi seletada, aga need lausa jälitasid mind.

Näiteks olin «Hamletis» kuninganna, istusime Heino Mandriga lava ääres ja jälgisime orkestriruumis toimunud võitlusstseeni. Korraga, kui küünitasin end veidi ettepoole, kukkusin mauhti! orkestriauku.

Mul oli seljas suur punane maani kleit, see oli kõik üle pea, orkestrandid upitasid mu üles, istusin siis laval toolile tagasi ja etendus läks edasi. Publik arvas, et nii peabki olema.

Teine võimas kukkumine oli mul «Kolmes ões» Mašana. Istusin kiiktoolis ja mind hoiatati enne etendust, et ärgu ma väga suurt hoogu tehku, sest tool ei ole eriti tugev.

Aga laval unustad ju niisugused asjad ära – ja nii ma kiikusin ja kiikusin, kuni tegin tooliga salto üle pea. Tõusin kiirelt püsti, tegin toolile ringi peale ja istusin tagasi. Etendus läks edasi. Keegi kriitik pärast kirjutas, et kuidas on võimalik sellist misanstseeni üldse lavastada! (Naerab.)

Vestlusesse sekkub seni vaikselt kõrval kuulanud Roman:
See on kummaline, kuidas näitlejatelt küsitakse alati, mismoodi neile tekst pähe jääb. Mitte keegi ei küsi ju kirurgilt, kuidas ta oskab inimest noaga lõigata, või lendurilt, et miks ta kõrgust ei karda.

Teksti õppimine on näitlejatöös elementaarne ja primaarne. Sõnade päheõppimine on näitlejal nagu kirurgil skalpelli hoidmine. Sealt edasi kõik alles algab.

Sellist näitlejat ei ole olemas, kes teksti pähe ei suuda õppida, aga oluline on just see, mis saab edasi. Miks üks on Ita Ever ja teine ei ole, see ei alga paraku teksti õppimisest. Ja seda, miks üks on Ita Ever, enam naljalt ära ei seleta.

Roman, teie teate kõige paremini: mis see Ita Everi saladus on?

Vaat seda ei tea mina ka. Kui see oleks kahe sõnaga äraseletatav, siis see polekski ju saladus. Eks see ole töökus ja talent, protsentides võib siin vaielda.

Talent on ikka kõige tähtsam. Aar­ne Üksküla ütles Ita kohta väga hästi: ta on inimene, kellega ei hakka kunagi igav. See on üks Ita tüüpiline näitaja. Püüda annet ära seletada on nagu armastust ära seletada – võimatu asi. Näitlejaameti võlu on tagamaades, mis jäävad publikule hoomamatuks. Miks üks tegelane hakkab laval elama, teine ei hakka...

Kui nüüd Ita rollidele mõelda, siis ei meenu ühtki ebaõnnestumist. Kas olete ise tundnud kunagi rahulolematust, et seda või teist tegelast oleks pidanud tegema paremini?

Ita: Kuningas Leari roll oli üks niisugune. Seda oleks pidanud tegema palju huvitavamalt. Seda enam, et kuningat mängis naine. Palju läks ses etenduses välise efekti peale – laval oli näiteks veega täidetud bassein, kõik see väline võttis pinget maha.

Keegi kirjutas pärast väga õigesti, et Ita Ever ei ole kuningas Lear, vaid ema oma narriga. Tuli kahjuks midagi muud välja. Kuigi meil olid kogu aeg täissaalid ja sellele etendusele oli võimatu pileteid saada.

Saalid olid täis sellepärast, et Ita Everi nimi seisis kavalehel. Olete ju olnud draamateatri edu pant – teie etendused on alati publikut täis.

Roman: Väga suures osas on see tõepoolest nii. Maailmas käiakse igal pool suuri näitlejaid vaatamas. Ja ema on universaalne näitleja, kõigesööja.

Tema näitlemisskaala on väga lai. Lapsepõlves imestasin alati, kuidas on võimalik neis nn kahe takti lavastustes mängida, küll kõikvõimalikke rähne ja elukaid, kus ei olnud nagu mingit sisu. Aga ema tegi kõik need kujud elavaks.

Ita: No aga tuleb ju nuputada ja mõelda. Voldemar Panso ütles alati: «Jälgige elu, hankige sealt materjali osa tegemiseks!» Ta õiendas tihti proovis: «Hea küll, sa teed nii. Aga kuidas elus on?»

Niisugused küsimised on tänapäeval meie töös kadunud. Tõetunne ei ole enam nii oluline. Kui keegi oleks Pansole öelnud, et tegelaskuju juures on kõige tähtsam kehakeel, siis oleks Panso teinud suured silmad ja küsinud, et mis asi see veel on.

Muidugi ta teadis, mis asi see on, aga see ei ole rõhk, mis peaks väljendama tegelaskuju loomust. Panso nõudis ka tekstitäpsust, mida praegu enam ei ole, sõnakasutus on kõvasti õgvenenud. Ta istus saalis ja parandas iga kord, kui keegi ütles mõne vale sõna – ei ole «ja», vaid on «ning»!

Mulle meeldib see. Ma taunin, kui teksti lõppu tuleb igasugust ää-d ja vää-d, kui sõna kasutatakse lohakalt. Aga olen ka vana kooli näitleja, minult ei saagi muud nõuda.

Roman: Jah, inimene võib briljantselt etelda – puhtas, täpses, selges eesti keeles – ja olla samas jube igav. Teksti korrektne esitamine ei ole iseenesest mingi väärtus, nagu teksti päheõppiminegi.

On ju küllalt näitlejaid, kes räägivad nagu kulda, aga mingit elavat kuju seal taga ei ole. Ma saan aru küll, mida sa mõtled, et laval räägitakse lohakalt ja lõdvalt, see on jumala õige. Sõnaga lood rolli, tegelaskuju, selle iseloomu. Emotsioonid algavad aga hoopis mujalt.

Ita: No aga kui sõna ei ole oluline, siis võid ju hoopis balletti vaatama minna! Sõnateatris on oluline ikkagi sõna!

Millises neist neljast rollist, millega praegu draamateatri laval olete, end kõige paremini tunnete?

Ita: Praegu on väga mõnus mängida «Augustikuud» (ema Violet Westoni roll – I. V.). See ei võta mind nii hirmsasti läbi kui «Hiilgav!» (Florence Foster Jenkins, maailma halvim laulja – I. V.). Seal ma olen pidevalt ja kogu aeg laval. «Augustikuus» mängivad ikka teised näitlejad ka väga ilusaid pikki stseene.

Kas mitu tundi laval olemine võtab teid füüsiliselt läbi ka – et olete pärast etendust nagu tühjakspigistatud sidrun?

Ita: Ei, absoluutselt mitte. Mul ei ole ühtki etendust, kus tulen lavalt ära (ohkab südamepõhjast, küür seljas), et oeh, oi-oi, küll ma olen väsinud. Nii kui eesriie sulgub, olen võimeline kohe igasugust lobajuttu ajama. Vahel mõtlen kodus teki all, et see või teine koht läks etenduses käest ära, aga see on kuidas kunagi. Magan üldiselt hästi.

Roman: Ega tehniliselt tugevatel näitlejatel saagi olla sellist tunnet, et täna ei tulnud välja. See ei ole lihtsalt võimalik.

Ita: Eks energia olene palju publikust. Näiteks kui on keegi tuttav saalis, siis võtad end kokku ja mõtled, et täna teen ühe hea etenduse. Tajun laval momentaanselt, kui publik ei tule kaasa. Hakkan mõtlema igasugu trikke, võimendan midagi, et publik üles ärkaks. Näitlejad imestavad pahatihti pärast etendust, et miks sellel kohal, kus tavaliselt naerdakse, täna ei naerdud. Milles oli asi? Need on huvitavad nüansid näitleja elus, millele ma ei ole jälile jõudnud.

Kuidas vältida nii pika näitlejakarjääri jooksul enesekordusi, tunnet, et olen seda kõike juba teinud, sellist inimtüüpi juba kehastanud?

Ita: See on keeruline ja hea küsimus. Kuidas ma seda teen, on minu sees, ma ei oska seda välja rääkida. Olen stampide vältimiseks vaeva näinud. Näitlejale on kõige hullem olukord, kui ta tajub, et olen niimoodi juba teinud, see kuju kattub varem mängituga. Olen võtnud ideid otse elust.

Etenduses «Õuedaam» pidin mängima prükkarit, kes oli väga haritud, oskas prantsuse keelt ja mängis klaverit, aga elas vagunis, oli jäänud elus n-ö paadi alla. Sel ajal jälgisin pikka aega üht naist Mustamäel. Vaatasin, kuidas ta käitub, mismoodi puu alla oma söögid laotab, kuidas suhtleb.

Ükskord sattusime koos bussi ootama, see naine astus mulle ligi ning küsis (itaeverlikult madala tämbriga): «Võib-olla proua Ever pakub mulle ühe suitsu?» Inimesed pöörasid peatuses mu poole ja pööritasid silmi. Tema välist olemist jälgisin tõesti kaua, kuulasin ja vaatasin, sain temalt palju oma rolli jaoks. See naine liigub praegugi Mustamäel ringi.

Etenduses «Pühajärv» käisin Isolde rolli tarvis Seewaldi haiglas epilepsiahoogu õppimas. Isoldet narritakse ja kiusatakse ning tal tuleb hoog peale – kuidas seda mängida?

Seewaldis pandi mulle valge kittel selga ja tutvustati haigetele kui arsti. Nägin pealt nende raviprotseduuri: haigetele pandi elektroodid pea külge ja lülitati elekter sisse, siis nad ajasid vahtu suust välja, värisesid ja häälitsesid, ning pärast magasid 24 tundi järjest.

Püüdsin pärast laval matkida, mida nägin. Mäletan, et algul oli saalis naer, sest publik ei osanud seisukohta võtta, kas teen nalja. Kuna epilepsiahoog kestis kaua, jäi saal mingil hetkel vait. See oli võimas roll.

Eesti Televisiooni «Evergreen show’sse» sain väga toreda kõnnaku vanaeidele nii, et sõitsin bussis ja korraga nägin bussiaknast, kuidas üks eit läheb mööda teed erilise kõnnakuga. Mul plahvatas kohe – Ita, see on ju sinu vanamoori kõnnak!

Roman: Kõik head näitlejad viksivad elust maha. Kunagi oli lausa üks lugu, kuidas kuulus näitleja hakkas kellelgi tänaval sabas kõndima, ei märganud sõiduteed ja jäi auto alla.

Ita: Ma olen väga palju kasutanud oma häält eri rollide loomisel. Mäletan, kuidas režissöör Helle Murdmaa käest küsiti, milliste tehniliste nippidega ta «Nukitsamehes» Metsamoorile sellise kriiskava hääle sai.

Häälega võib teha imet. Hääletooniga võib näiteks inimest kohutavalt solvata, kuigi sa võib-olla ei mõtlegi nii. Olen oma häälega palju vaeva näinud. Kui lõpetasin Moskvas teatrikooli, siis ütles hääleseade õppejõud mulle: teist võiks ükskord näitleja saada, kui teil oleks hääl. See on mul elu lõpuni meeles. Aga olen uhke, et olen oma hääle saanud elatud elu põhjal.

Kuidas olete suutnud Eesti Draamateatris, kõige suuremate isiksuste ja intriigide keskel, 58 aastat vastu pidada?

Ita: Kadunud Juhan Viiding küsis mu käest kord: «Ita, kuidas on see võimalik, et meil on siin vahetunud direktorid ja peanäitejuhid, aga sina saad ikka tööd?» Mäletan, et ütlesin Juhanile niimoodi: ilmselt ma olen andekas.

Roman: No eks andekaid ole küll ja küll teatritest lahti lastud. Ants Lauter lasi omal ajal Kaarel Karmi Estoniast lahti ja põhjenduses seisis: ande vaesus. Ita püsimises saabki ainult üks põhjus olla: kõik selles majas olnud juhtkonnad on aru saanud, et ilma Itata oleks draamateater niivõrd palju vaesem.

Peab olema puruloll, kes seda ei taipa. Nii rumalaid inimesi siin ei ole.
Ita: Võib-olla on minu pikaajaline karjäär seotud ka sellega, et ma ei ole kunagi sekkunud asjaajamistesse väljaspool teatritegemist. Ma ei ole sekkunud klatšijuttudesse ega direktsiooni intriigidesse. Ma lihtsalt ei lähe õnge. Olen seisnud sellest kõigest väljaspool.

Seevastu olete kindlasti saanud publikult toetavat tagasisidet. Meeldib teile, kui teid tänaval ära tuntakse ja juttu tehakse?

Ita: On olnud väga toredaid ja südamlikke hetki. Kui inimesed astuvad ligi ja ütlevad, et käisid mind vaatamas, kiidavad ja soovivad head tervist. Saal seisab vahel püsti pärast etendust. Kui läksin päev pärast vabariigi aastapäeval toimunud presidendi vastuvõttu etendusel lavale, sain publikult aplausi.

Keset etendust publik aplodeeris? Miks?

Ita: Jah, kohe, nii kui lavale astusin. See oli küllap tore äratundmine, sest eelmisel päeval olid nad näinud mind vastuvõtul telekast ja siis olin elusast peast etendusel. Selline tähelepanu on meeldiv, miks ta siis ei ole. Mulle on ka varem keset etendust aplodeeritud.

60-aastaselt mängisin Piparkoogileedit, see oli Gunnar Kilgase väga armas lavastus, ja seal oli stseen, kus koputasin ja astusin lavale – ja ikka väga tihti oli nii, et lavale astumisele järgnes aplaus.

Siis Jüri Krjukov ütles kord mulle, et ta ei tule enam minuga ühelegi etendusele: «Niipea kui sina lavale tuled, on aplaus, aga mis meie, lollid, siin siis teeme?» (Naerab.) Sellised momendid, kui hakkan tagantjärele mõtlema, need paitavad ja silitavad seesmiselt ning annavad tunde, et nähtavasti ei ole töö ikka päris nässu läinud.

Roman: Siililegi selge, et Ita on rahvakunstnik. Iga prükkar teab ka ju Ita Everit.

Olete sündinud naljapäeval ja sõbrad iseloomustavad teid kui hea huumorimeelega inimest. Kas näete elus alati helget poolt, julgete enda ja elu üle naerda?

Ita: Teate, kui mina oleksin praegu noor, siis ma oleksin punkar. Raudselt kohe. Kõigi nende püstiste tukkade, raudneetide ja nahktagiga. Ma olen seisva vee, rutiini vastu. Olen eluaeg olnud hingelt mässaja, normide vastane.

Roman: Ta on tõesti punkarema. Ita loomuses on olla ekstreemne, väljakutsuv, provotseeriv, avangardne. Ta ei salli igavust. Ja huumorimeelega on tal ikka väga hästi. See on tema suur eelis, et ta ei võta ennast liiga tõsiselt. Tal ei tule üldse välja, kui hakkab midagi akadeemiliselt ja tõsiselt seletama.

Mitmed kuulsad näitlejad, kes kiirgavad väljapoole, on olnud kimpus valusate depressioonidega. Olete oma elus ka masendust tundnud?

Ita: Ikka olen. Masendus võib tulla nii tööst kui ka eraelust. Ma ei ole raudnael. Aga eks ma varjan oma masendusmeeleolusid. Olen olnud vahel depressioonis iseendaga. Vaatan Mustamäe korteris aknast välja ja mõlgutan omi mõtteid. Ainus, mis siis päästab, on külm vesi.

Roman: Üldjoontes on Ita ikka väga rõõmsameelne inimene. Tema sisemine rõhk on tööl. Paljudel inimestel ei pruugi olla töö kõige tähtsam, siis masendutakse kõikvõimalikust eraelulisest jabadabaduust. Ital on aga päriselt töö kõige tähtsam.

Tema elustub laval. See on tal kogu aeg nii olnud. Mäletan lapsepõlvest, et nägin pidevalt ema selga, kuidas ta jooksis trepist alla ja kadus tööle, öösel millalgi tuli. Ta on töönarkomaan. Vaat ilma tööta läheb ta sõlme.

Ita: Ilma tööta tekib mul kohe depressioon. Olen oma praeguse koormusega teatris väga rahul, tunnen ennast tõesti hästi.

Kuidas maandate enda sisse kogunenud emotsioone? Millal viimati nutsite?

Ita: Kui vaatasin filmi «Kuninga kõne». Mind pani heldimusest nutma see tohutu töömaht, mis oli näitleja Colin Firthil, enne kui ta saavutas sellise tulemuse. Nutsin päris korralikult kohe.

Olen üldiselt vilets kriitik ja parem vaataja. Siis peab ikka väga halb etendus olema, kui mina juba põrandale vaatan. Teatris öeldakse, et kui Itale ka ei meeldinud, siis oli ikka täitsa pask. Selliseid etendusi on mõnikord ikka ette tulnud.

Kui tihti noortele kolleegidele teatris nõu annate – teil on ju metsikult kogemusi, mida jagada?

Ita: Olen ainult ühe korra andnud nõu, see juhtus paar aastat tagasi, kui meile tuli üks noor näitleja. Ütlesin talle, et kallis laps, teid on nii halvasti laval kuulda. «Minu teksti ei peagi kuulma!» vastas ta. Siis ma otsustasin, et ei ütle enam mitte midagi.

Roman: Minu arvates on Ita suur kiitja. Vanade meistrite puhul on tavaline, et nad jagavad tunnustust, kui muidugi on, mille eest jagada.

Kui teatris juhtub õnnestumine, siis nemad alati ütlevad. Vilets näitleja ei ütle iialgi. Tal ei mahu see sisse, et kellelgi läheb paremini, tal on endaga liialt tegemist. Aarne Üksküla on teine, kes alati tunnustab.

Ita: Olen jah selline, kes ikka ütleb, kui meeldib. Isegi ajalehelugude puhul olen helistanud, kui mulle on midagi väga meeldinud, ma ütlen selle alati edasi. Mulle ei meeldi teha nägu, et ma pole näinud, kõndida mööda ja vaikida.

Roman: Eks see eestlase vaikimine ja mittekiitmine ole juba ju legend. Siinkohal meenub üks anekdoot. Mida mõtlevad erinevad  rahvad elevanti nähes.

Prantslane mõtleb – issand kui seksikas! Inglane: ilmselt väga tark loom. Aga eestlane mõtleb: huvitav, mida ta minust arvab? Kui sa oled nii ebalev seest, siis sul polegi oma arvamust ja kardadki lolliks jääda. Hakka siis veel teisi kiitma. Nagu tabavalt nentis Maahärra kunagises M-Klubis: miks meil peab vahel hästi minema, miks meil ei võiks kogu aeg halvasti minna?

Ita, kas olete vahel kahetsenud ka, et teil ei ole rohkem lapsi? Et kogu elu ongi möödunud teatris tööd tehes?

Ita: Ei, ei ole kahetsenud. Olen tööga nii hõivatud olnud, ma ei oleks kujutanud rohkem ette. Pärast tööd olin suur Kukus istuja. Tavaline oli, et läksime – Voldemar Panso, Juhan Smuul ja mina – Kukusse ning hakkasime seal arutama tükki, mida parasjagu tegime.

Istusime ja istusime. Ega ma kullatükk ole olnud, issand hoidku! Roman on absoluutselt ise kasvanud laps. Tänu spordile ta ei läinud halvale teele.

Roman: Ega ma lapsepõlves ema eriti näinud jah. Tulin teda teatrimajja otsima, kui ta väga pikalt ära oli. Aga mul oli hea vanaema, kes hoidis silma peal.  Mina olen küll kahetsenud, et mul venda või õde pole. Ega see üksiku lapse elu päris õige värk ei ole. Ita ise on ka ju üksik.

Kuidas tähistate pereringis juubelisünnipäeva? Pika laua taga ja Ita teeb söögid?

Ita: Oi ei, mina ei tee mingeid sööke!
Roman: Ta pole elus osanud süüa teha.

Ita: Ma olen tõesti väga halb kokk, kohe väga sant söögitegija. Kotlette oskan teha ja keeksi olen küpsetanud. Mulle ei istu see köögis toimetamine. Suvel Hiiumaal lähevad teised randa ja kuna mina päikest ei taha, jään koju. Siis võtab ikka tükk aega, enne kui kohanen köögis kõigi nende asjadega. Kuidagi tulen siiski toime.

Roman: Ega igal alal saagi tugev olla. Ita kirg on teater, seal on ta tegija.

Mis teil söökidest kõige paremini õnnestub?

Ita: Ma arvan, et supid. Välja arvatud hapukapsasupp, seda ma ei armasta ja ei oska ka teha. Aga küpsetada ei oska ma ü-l-e-ü-l-d-s-e! Pannkookidega lastelastele saan kuidagimoodi hakkama.

Ses mõttes olen täiesti ebastandardne vanaema, kes ei oota lapsi hommikul sooja söögiga. Me ajame lastega niisama juttu, paneme puslesid kokku. Kui nad olid veel väikesed, mängisime poodi, ikka nii, et nemad olid müüjad, mina ostja. Lugesin neile raamatuid ette.

Aga kui hästi süüa tahan – ja seda ma armastan! –, siis käin väljas söömas. Jumaldan näiteks kala. Luban endale elu nautimist ja head sööki heades kohtades.

Kuidas on lood nende nn vanainimese tujudega? Jonnite ka ikka vahel?

Roman: Ikka jonnib. Ta on Jäär ju. Kohati väga põikpäine.
Ita: Ma ei tea, mis see jonn on. Minu garderoobikaaslased võivad seda öelda. Vahel on meil naistega selline dialoog: «Kas sa tahad seda kreemi?» – «Ei, seda ma ei taha!» – «Aga sina tahad või?» – «Aga kui tema tahab, ma tahan siis ka!» –«Aga sa just ütlesid, et sa ei taha.» –«Ei no ma nüüd ikka tahan ka!»

Meie naised teavad, et kui Ita ütleb «ei», siis tuleb natuke oodata, küll ta varsti «jah» ütleb. Ma ei ole näuguja ja iriseja kuju, isegi nüüd, vanas eas mitte.

Vahest näen, kuidas noored tüdrukud suitsetavad õues. Läheb noormees neiuga, noormehel ei ole suitsu, neiu suitsetab. Ma vaatan ja mõtlen: «Ita, see on taunitav, eks, see on väga inetu, on ju. Aga kuule, sa ise suitsetasid ka noorena tänaval?» Ma ei saa selles suhtes iriseda. Olen väga eredalt oma elu elanud, nii töös kui ka  eraelus. Mul ei ole õigust millegi suhtes vinguda ega viriseda ega kellegi peale näpuga näidata.

Roman: Ita läheb alati jonnakalt edasi. Ajab oma rida lõpuni. Töö suhtes võib ta minna vahel vägagi jäärapäiseks, isegi lukku. Aga siis mõtleb järele ja kõik laabub.

Ita, millal kavatsete ükskord vanaks jääda?

Ita: Siis kui kirstus olen. Heino Mandri ütles selle kohta väga kenasti: naine on vana siis, kui ta on kaks kuud surnud olnud ja maha matmata. Siis on naine vana.

Roman: Ma lisaksin siia Tom Stoppardi sõnad: Teate, mis juhtub vanade näitlejatega? Midagi ei juhtu. Nad mängivad edasi.

CV  Ita Ever
näitleja


Sündinud 1. aprillil 1931 Paides
Lõpetanud Moskva Riikliku Teatriinstituudi Eesti lennu 1953
Töötanud alates 1953. aastast Eesti Draamateatris

Praegu mängukavas:
Violet Weston, «Augustikuu»; Florence Foster Jenkins,
«Hiilgav!»; Linda, «Vombat»; proua Cowper, «Rahauputus»

Esinenud väga palju estraadil, mänginud kuuldemängudes ja esinenud raadios

Tunnustus
1966 ENSV teeneline kunstnik
1973 ENSV rahvakunstnik
1973 hooaja näitlejapreemia («Mees, naine ja kontsert»)
1978 näitlejatöö eest teleteatris («Kosmogoonia», «Kolm rubiini»
1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim naisnäitleja
1981 NSV Liidu Rahvaste Sõpruse orden
1983 Rapla rajooni majandite preemia («Lesed»)
1983 Jõgeva rajooni preemia («Polkovniku lesk»)
1984 parim naisnäitleja («Pilvede värvid»)
1984 teatriühingu aastapreemia («Pilvede värvid», «Nii see just ongi»)
1984 festivali «Balti teatrikevad» parim naisnäitleja
alates 1984 Liina Reimani mälestussõrmuse hoidja 1985 ENSV riiklik preemia
1999 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale (Sundströmi Ida, «Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta»)
2000 Eesti teatrikunsti aastaauhind, eripreemia jätkuva kõrgvormi eest
2001 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia
2001 Valgetähe III klassi teenetemärk
2006 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale (majoriproua
Samzelius, «Gösta Berlingi saaga»)
2007 Tallinna vapimärk
2007 riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest
2007 aastate naine
2010 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale (Violet Weston,
«Augustikuu»)

Abielust Eino Baskiniga poeg Roman Baskin (56), lapselapsed Mirjam (20) ja Alfred (18)

Arvamus
Ülle Kaljuste
Näitleja, garderoobikaaslane

Ita Everit tuleb võtta sellise persoonina, nagu ta end parajasti näitab. Ja ma respekteerin seda omadust temas. Jäägu fantaasiale ruumi hoida varjatuna see külg, mis jääb saladuseks. Sest Ita on super saladuste hoidja, lisaks ettearvamatu ja värviline, nagu loodus ise.

Ka mulle meeldib saladusi hoida, ehk on see omadus, mis meid ühendab. Kuna oleme ühest tähtkujust, tunnen temas ära iseloomujooni, mis mind ennastki iseloomustavad. Enamik asjade otsustamisi käib Jääradel eituste kaudu.

Ta ei lenda ühelegi asjale kohe jaatavalt peale, vaid kaalub enne põhjalikult, teeb endale selgeks, kas tal on seda vaja. Ital on vahest väga raske iseendaga – olla enda vastu kogu elu üks paras enesekriitiline jonnipunn.  

Meie garderoob, kuhu lisaks Itale ja mulle kuuluvad ka Kaie Mihkelson ning Maria Klenskaja, on nagu üks pere. Vahest naerame, et võime siin üksteisele öelda mida tahes, kakelda ja mossitada, aga lepime alati päeva lõpuks ära. Meil ei jää asjad kriuksuma ega kriipima.

Oleme üksteisele aastatega oma iseloomukonksudega kuidagi naha vahele pugenud. Itas on meist neljast kuraasi kõige rohkem, ta suudab oma temperamendiga ikka iga päev üllatada.

Ei kujuta üldse ette, et ta kusagil mujal kui meie garderoobis oma päevi mööda saadaks – ilma lavata ta ei saa. Teater on tema elu. Vaid sellisena me teda tunneme. 

Toomas Kirss
teleprodutsent

Tunnen Itat oma 25 aastat. Kutsusin ta kunagi Tugitooliteatri etendusse «Kassilugu» kaadritagust kassi häält tegema. Ita siis ütles naljaga pooleks, et tahtis näha seda noort telemaja ülbikut, kes kutsus teda kaadri taha kassi häält tegema – talle kusjuures üldse kassid ei meeldivat.

Pärast seda oleme teinud koos paljusid sarju – «Miss Marple», «Salmonid», «V.E.R.I.», «Kired», «Wabariik», «Kelgukoerad». Võin öelda, et on näitlejad ja on Ita Ever. Seal vahel laiutab tühjus, ta on ikka nii kaugel ees ära.

Seda, mis teeb staarist staari, ei ole võimalik sõnadesse panna. Tavaliselt kipub ikka nii olema, et mida vähem annet, seda rohkem staari. Ita puhul pole staaritsemist kunagi olnud. Ta on hästi meeldiv, viisakas, tagasihoidlik ja väga kohusetundlik, valmis tegema võtteplatsil nii kaua, kuni tulemus saab hea. Ita on nähtus.

Annaks jumal, et ta oleks teatris kogu aeg rakkes, sest meeletu kogus tööd hoiab teda värskena. Kui Ita Everi nimi on kavalehel, on teatrisaalid täis. Ita nimi on garantii, et asi on hea, tasemel.

Ta on vormis, kui saab olla koos noorte inimestega, viskab nendega nalja – Ital on ju võrratu huumorimeel. Ta oskab igas pisirolliski olulise välja tuua, leida üles tahud, mis tegelaskuju huvitavaks teevad. Ükski tema mängitud tegelane ei ole jätnud külmaks. Nii nagu meil on üks Kaali meteoriit, üks president – Lennart Meri –, nii on meil ka üks näitleja – Ita Ever.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles