Eneseteostus, tarbijakapitalism ja relvadega lapsed

Lionel Shriver Foto: Corbis / Scanpix

Shriveri romaan «Me peame rääkima kevinist» paneb mõtlema koolivägivalla põhjuste üle – ohuallikaks võib pidada tarbijalikku ettekujutust eneseteostusest, mis ühest küljest nõrgestab kogukondlikke suhteid, teisalt vähendab võimet taluda raskusi, leiab Kirjanik Jan Kaus.

Ühes hiljutises vestluses kritiseeris üks mu tuttav Ilmar Raagi filmi «Klass», kuna tema meelest olevat film koolikiusajatele heaks õppematerjaliks, uute võtete lustlikuks õppearsenaliks. Nojah, teos on üks asi, selle vastuvõtt teine, tekst võib öelda üht, kontekstis võib sisalduda selle kõrval ka teist ja kolmandat.

Kuid Raag tabas siiski oma teosega ajastu närvi, hingas sisse ning välja õhus olevat, millele on reageerinud nüüd ka kirjastus Varrak Lionel Shriveri romaaniga «Me peame rääkima Kevinist», järjekordse ja olulise katsega mõtestada koolivägivalda.
Shriveri romaani valguses ilmneb üks Ilmar Raagi filmi võimalikke nõrkusi – see läheneb koolivägivalla probleemile kitsalt, paisates vaatajate vaatevälja selge põhjuse-tagajärje seose. Shriver asja nii lihtsalt ei näe, oma romaanis loetleb ta hulgaliselt mõrvar-koolilapsi ning sugugi kõik neist pole olnud tagakiusatu rollis, mistõttu ei saa nad toetada «nüüdseks moekaks saanud tõlgendust neist intsidentidest kui «nohikute kättemaksust»» (lk 353).

Raamatu pealkirjas nimetatud Kevini, oma koolikaaslasi ammuga külmavereliselt mõrvanu kohta ütleb tema ema, raamatu minategelane Eva: «Ta polnud üles pannud tapahimulist veebikülge ega kirjutanud kirjandeid kooli õhkulaskmisest…» Ning fakt, et Kevin kasutas mõrvamiseks ambu, tekitab olukorra, mille kohaselt ei saa «teda Kongressi ette tassida kui järjekordset poissi, kes tõestab relvakontrolli vajalikkust» (lk 446).

Küsimused relvade kättesaadavusest, koolikiusamisest, vägivaldsetest lastesaadetest muutuvad sellises valguses ühe suurema terviku osadeks. Muidugi mõista olulisteks. Shriver juhib näiteks veenvalt tähelepanu Eestiski üha tugevamalt levivale nähtusele, kus meedia sugereerib kujutlust kuulsuse atraktiivsusest, püüdes muuta ebaoluliseks küsimust kuulsuse sisust: «Maal, mis ei tee vahet kuulsusel ja kurikuulsusel, jätab viimane endast lihtsalt ligipääsetavama mulje» (lk 211).

Kuid eks seegi, et lapsmõrvaritest tehakse kohe meediastaarid, ei kõlba mitte niivõrd seletama nähtust, vaid moodustab ise nähtuse ühe osa; osa mingist suuremast väärtuste süsteemist, mis peaks võimaldama mingitki üldistust küsimusele, miks koolitapmised ülepea sedasi levivad. See pole ju enam kitsalt USA probleem, seda teame ja teadvustame Soome lõunanaabritena teravalt.

Mulle tundub adekvaatne, et Shriver keeldub ühese vastuse selgeks lööklauseks vormimisest. Kuid ometi vastab ta mingil moel neile painavatele küsimustele oma looga. Ning ma ei pea siin silmas eelkõige seda, et Eva peab ennast juhtunu eest vastutavaks, süüdlaseks. Enamgi, ta keeldub retoorikast, kus püütakse süüd enda kaelast ära veeretada, vastates ühe koolimõrvari jäetud kirjas seisvale küsimusele: «Kas sina, ühiskond, saad mind süüdistada selles, mis ma teen?» vastusega: «Jah, sa väike sitaratas! Silmagi pilgutamata!» (lk 322).

Mäletatavasti kirjutas Raimond Kaugver umbes veerand sajandi eest osava sotsiaal-psühholoogilise romaani «Meie pole süüdi», mille ülesehitusest leiab sarnasusi Shriveri romaaniga – lapsevanem püüab leida minevikust põhjuseid oma poja vägivaldsusele. Kaugveri minategelane Justus Puustusmaa käitub antikangelasena, eitades jäärapäiselt oma süüd. Eva seda ei tee, tema süü on raamatus selgelt kirjas. Pakun, et see avaldub lauses, mille pillab Eva lapse saamist kavandades: «Emadus. Vaat see on alles võõras maa» (lk 29).

Eva nimelt reisib palju, see on osa tema tööst, karjäärist, mida ta naudib. Kasutades lapsesaamise kohta reisimisega seonduvat metafoori, võib eeldada, et Eva püüab lapsesaamises näha vahvat seiklust, sümboolset reisi. Raamatu lõpus, pärast Kevini hirmutegusid, asetab Eva reisimise metafoori uude valgusesse: «Noh, Kevin on toonud mu tõeliselt võõrale maale. Võin selles kindel olla, sest definitsiooni järgi on tõeliselt võõrapärane paik selline, mis tekitab läbitungivat ja lakkamatut igatsust koju minna» (lk 483).

Shriver lähtub seega mõttest, et kuigi Eva püüdis endale sisendada arusaama lapsesaamisest kui huvitavast ettevõtmisest, polnud ta oma sisimas asjast huvitunud. Eva esindab sel moel kaasaegset inimtüüpi, kelle elu eesmärgiks on eneseteostus, mis tänapäevases materialistlikus ja tarbijalikus mõttes tähendab eelkõige indiviidi isiklikku vabadust elada elu endale – suhteid, tehinguid, teenuseid ja tooteid, mille eesmärk on soodustada õnne tajumist pideva isikliku õnnestumisena eraelus, töös ja karjääris.

Eva saatuslik viga peitubki sisenduses, et laps võib olla osa sellisest eneseteostusest. Olgu vahele hüüatatud, et lapse saamine ja kasvatamine võiksid kindlasti olla mõistetud osana eneseteostusest, probleem avaldubki selles, et tarbijaühiskonna väärtushinnangud ei soosi sellist suhtumist, kuna lapse kasvatamine tähendab tarbijaliku eneseteostuse taandumist või asendamist, lapsevanema elamist mitte ainult/eelkõige endale, vaid teisele – lapsele.

Seetõttu tuleks keskenduda mitte küsimusele, kui palju eestlasi sünnib, vaid küsimusele, kes neid sündinud eestlasi kasvatab ja kuidas, mil määral, millise pühendumusega. Vajadus keskenduda aastateks väikese ja areneva elu hoidmisele ei lähe aga kokku eneseteostuse kontseptsiooniga – arusaamaga elust kui seiklusest, kui kihvtist reisist, põnevast reklaamiklipist.

Muide, olgu lisatud, et selle arusaamaga kaasneb üha suurem suutmatus seista silmitsi elu sügava problemaatilisusega, elamisse kodeeritud raskustega – kas mitte seegi ei seleta koolipoisse, kes lahendavad armutülisid relvadega? Eneseteostuse kujutlus ei tohi sisaldada takistusi, raskusi, tõkkeid.

Kui kujutada ette üht kapitalistlikku ja tarbijalikku pilti lapse kasvatamisest, siis näeme uue kvaliteetse šampooniga pestud juukseid, nende all naeratavat naist, kes vaatab välja oma eramu sirevpuhtast aknast ja hoiab käes kõige parematest kohviubadest valmistatud jooki. Naine naeratab, jook lõhnab imearmsalt, stiilselt disainitud ja piinlikult korras toas on soe. Laps magab rahulikult hällis, päiksekiir paitab tema põske, naine kuuleb, kuidas eksklusiivset kaubamärki kandev pesumasin mõnusalt suriseb ja lapse sipukaid peseb.

Tegelikkus on muidugi tihti kaunis erinev, palju problemaatilisem ja raskem. Laps ärkab ja tunneb nälga, pilv varjab päikse, pesumasin läheb katki, tuba segamini ja nii edasi. Ning Eva viga seisneb asjaolus, et osates kujutada ette rasket tegelikkust koos lapsega, pole temas jõudu lapsesaamisest keelduda. Tõsi, vaevalt et lastetus on adekvaatseim vastus probleemi lahendamisele. Tõsiasi, et Shriveril pole lapsi, painas silma ka lugemisel – Kevini kurjus oli kuidagi liiga täiuslik ja viimistletud, peaaegu saatanlik ning Eva tütre Celia headus kuidagi äärmuslikult haiglane.

Lapsed mõjuvad seega konstrueerituna, kuid see ei hävita Shriveri konstruktsiooni terviktugevust. Esiteks – tarbijalik ettekujutus eneseteostusest nõrgestab perekondlikke ja kogukondlikke suhteid ja sõltuvusi. Teiseks – tarbijalik ettekujutus eneseteostusest kui sujuvast soovide täitumisest vähendab võimet taluda raskusi ja võtta keerulistes olukordades vastutust. Need kaks tarbimiskapitalistliku meelelaadi ilmingut võivad olla tegelikud ohuallikad, mille valguses võib relva haarav laps osutuda vaid tagajärjeks, meelelaadi ohvriks.

Raamat

Lionel Shriver

«Me peame rääkima Kevinist»

Tõlkinud

Triin Tael

Varrak, 2008

496 lk