Tartust, Tähtvere linnaosas elab 93-aastane imetlusväärne naine Meeta Haldre, kel rohkem kui pool-sada aastat tagasi oli õnn tutvuda Anna Haavaga. Nende tutvusest sai aastateks siiras ja südamlik sõprus. Herdis Olmaru käis Haava koondkogu ilmumise puhul vanal daamil külas juttu puhumas.
Teie tutvus Anna Haavaga oli küllaltki ebatavaline.
Jah, olin tollal 35-aastane. Elasin Jakobsoni tänavas, Anna Haava Koidula tänavas. Olime sel päeval oma viieliikmelise perega toonud koju mitu kilo suhkrut. Panin terve hunniku pakke lauale, ja kuna ma usun Jumalat, siis mõtlesin, et Jumal, sa tead, järsku mõni on päris ilma, ja minul siin nii palju... Järsku välgatas mul peas mõte, et Anna Haava elab meie lähedal.
Ma ei teadnud isegi täpselt ta maja numbrit, aga ma ikkagi mõtlesin, et lähen ja vaatan. Võtsin kaks pakki suhkrut kaasa ning läksin tema juurde. Ta tegi ukse lahti ja sealt ukseketi vahelt uuris, et kes ma olen ja miks ma tulin. Rääkisin siis, miks ma seal seisin, ning selle peale tegi ta mulle ukse lahti. Muidugi tahtis ta suhkru eest maksta, aga ma vastasin, et pole vaja, ma niisama tõin.
Ja lisasin, et kui teil edaspidi on abi tarvis, poest vaja süüa tuua või midagi muud, siis ta võib alati minu poole pöörduda. Igatahes oli ta väga tänulik ja ütles, et tulgu ma teda varsti jälle vaatama. Nii ma siis peagi jälle läksin ja sellest meie sõprus alguse sai.
Ometi teati teda kui väga enesesse tõmbunud inimest. Oli ta tõesti eraklik?
Ta kartis väga inimesi ega tahtnud nendega suhelda. Kord ütles ta mulle, et ta justkui loeb inimeste mõtteid. Anna Haava käis väga harva kuskil seltskonnas, sest ta tundis seal end halvasti. Alati tuli ta sellistelt kokkusaamistelt varem ära, sest ta ütles, et hilisõhtutel muutuvad inimeste mõtted kuidagi halvemaks.
Ta ei tahtnud, et keegi tal külas käiks. Kord tahtis keelemees, professor Veski (Johannes Voldemar – toim) talle koos tütrega sünnipäevaks lilli tuua. Anna Haava läks aga hoopis välja, Tähtvere parki jalutama. Ma küll ütlesin, et ära ometi mine, mõni tahab ehk külla tulla ja õnnitleda. Aga ei, tema läks ikkagi ja külmetas pargis selle asemel, et kellegagi suhelda.
Aga meie saime väga hästi läbi. Vahel me võisime tunde rääkida. Ta võis lõpmatuseni kuulata, kui ma piiblist Taaveti laule ette lugesin. Tema omakorda rääkis mulle oma elust.
Mis võis selle üksilduse vajaduse põhjustada?
Ühelt poolt kindlasti see, et ta kodutaluga läks nii nagu läks. Sellest ei tahtnud ta kunagi eriti rääkida ja mina ei küsinud ka. Teisalt see, et ega ta elu luuletajana kerge polnud. Mäletan, kuidas ta rääkis, et ükskord olnud tal järel veel vaid paari päeva elamise raha. Aga tal olnud väike luulekogu valmis. Võttis siis selle kaasa ja läks Söödi (Karl Eduard – toim) juurde, kellel oli tollal väike trükikoda Aleksandri tänavas.
Sööt võttis luuletused vastu ja käskis kahe nädala pärast tagasi tulla. Anna läkski siis tagasi, aga Sööt andis talle käsikirja tagasi, öeldes: «Kulla preili, see ei ilmu!» Anna Haava oli mööda Emajõe äärt koju tagasi tulnud, surmamõtted peas... Aga ta oli siiski koju tagasi tulnud ja mõelnud, et peab ikka edasi elama. Siis oli tal tulnud mõte, et läheb Postimehe toimetusse, Tõnissoni (Jaan – toim) juurde. Tõnisson tulnudki trepil vastu ja küsinud: «Miks te nii kurb olete?» Haava rääkis siis oma loo ära. Ja Tõnisson ei küsinud midagi rohkemat, ütles vaid, et andku see kogu tema kätte. Ja loomulikult andis siis luuletajale raha elamiseks.
Kui ma Anna käest küsisin, kas see luulekogu ilmus ka, siis vastas ta mulle, et ei mina tea, ma ei mäleta, aga ma olin pääsenud!
Ta alati rõhutas, et Saksa ajal, kui toiduga eriti raske oli, siis oli kaks perekonda, kes teda väga toetasid: Jaan Tõnissoni ja professor Linkbergi (Artur – toim) pere. Nemad teda elus hoidsid.
Kui teie tutvusite, siis Anna Haava enam ei kirjutanud, aga oli teil juttu, kuidas tema luuletused sündisid?
Tollal ta, jah, enam ei kirjutanud. Ta ei näinud enam hästi ning käsi ka värises. Mäletan, kui tema luulekogu ilmus, siis tuntud silmaarst Schotter (Leo – toim) tuli Anna Haava juurde, et luuletaja isiklikult oma nime raamatusse kirjutaks. Kuidagi ta ikka kirjutas selle ära ka, aga väga väriseva käega.
Aga ta rääkis mulle, et kui ta kirjutas, siis tavaliselt öösiti. Ärkas keset ööd üles, võttis paberi ja hakkas kirjutama. Käsu peale ta ei osanud. Anna Haava suhtles ju Miina Härmaga, kes oli mõnele tema luuletusele viisid teinud. Mulle meenub, kui Anna rääkis, kuidas Miina Härma teda ükskord haiglasse vaatama tuli. Olevat palatisse sisse tuisanud – ta oli selline energiline ja elavaloomuline –, kasuka toolile visanud ja öelnud: «Misasja sa siin raiskad aega? Mul on nii palju viise, aga pole sõnu! Tule nüüd üles ja hakka kirjutama!» Siis ta olevat Miina Härmale ka öelnud, et ei, mina ei saa käsu peale ühtegi asja kirjutada.
1954. aastal ilmus Haava 90. sünnipäeva puhul valikkogu tema luuletustega. Kuuldavasti ei olnud selleks luuletaja nõusolekut kerge saada.
Algul oli ta väga vastu sellele. Aasta varem oli ta kirjastaja minema saatnud. Ütles, et temal pole seda vaja. Ta oli mulle öelnud ka, et Nõukogude ajal ei lase ta ühtegi oma luuletust avaldada, sest kes teab, mis sinna sisse kõik pannakse... Aga siis otsiti mind üles, et ma räägiksin Anna Haavaga. No ja lõpuks ta siiski nõustus, kuid ainult ühel tingimusel. Ta ütles Paul Rummole, raamatu väljaandjale, et mitte ühtegi luuletust ei tohi enne sisse panna, kui proua Haldre pole seda üle lugenud.
Pean ütlema, et Rummo oli küll haruldane inimene. Ta tegi kõik nii, nagu Anna Haava soovis. Ühte sõna tahtis muuta, siis ka helistas mulle ja palus, et minge nüüd auväärt luuletaja juurde ja küsige, kas võib seda teha.
Siis taheti väga, et Anna Haava oma sünnipäeva puhul midagi raadios ka räägiks. Tema ei olnud loomulikult nõus. Aga me tegime nii, et olime kahekesi Anna juures kodus, tuba oli pime, küünal põles ning mina rääkisin temaga. Ja see võeti linti. Mingi jutu me ikka kokku saime ja seda lasti siis raadiost sel ajal, kui Vanemuises tema sünnipäeva tähistamiseks kontsert toimus. Ise ei saanud ta sinna enam minna, aga tal oli ikkagi väga hea meel, et selline kontsert tehti. Talle toodi siis raadio ka koju, et ta saaks seda ise kuulata.
Sel aastal anti Anna Haavale ka ENSV rahvakirjaniku nimetus. Kuidas ta sellesse suhtus?
Ega ta suhtunudki kuidagi. Mäletan, et Tallinnast tuli keegi kõrge ametnik Müürissepp aukirja koos selle tiitliga ära tooma. Sel ajal elas Anna Haava juures üks üliõpilane, kes ukse lahti tegi. Aga kuna luuletaja oli öelnud, et ta kedagi näha ei taha, siis nii see tüdruk Müürissepale ka ütles. Ega mehel muud üle ei jäänud, kui jättis selle aukirja tolle tüdruku kätte ja eks see kuskile riiuli peale sai. Anna Haavale see igatahes mingit rõõmu ei valmistanud.
Teie olite Anna Haava juures ka tema päris viimastel elupäevadel.
Jah. 1957. aasta märtsi algul tekkis tal halvatus. Aga ta oli halvatuna voodis kõigest kümme päeva, siis ta suri. Mäletan, kui halvatus tekkis, siis ta hakkas saksa keeles rääkima. Ma veel mõtlesin, et kuidas temaga nüüd edaspidi suheldud saab...
Ühel hommikul oli Anna mõistus täiesti selge ja ta tahtis armulauda. Aga ta rõhutas, et mitte tavalise kirikuõpetajaga, kes räägib ja ise ei usu, vaid tõeliselt uskliku kirikuõpetajaga. Siis ma leidsin ühe pastori, aga see ei julgenud minna. Nõukogude kord ja... Lõpuks ta ikkagi nõustus. Ja teate! Terve selle talituse aja oli Anna täiesti selge, igati särav ja õnnelik, haigusest mitte ühtegi sõna.
Aga nii kui armulaud lõppes, nii pani ta pea padjale ja enam tal kuni surmani ühtegi selget hetke ei tulnud... Ainult mõned sõnad sosinal.
Kas ta usaldas teile ka oma viimased soovid?
Mul on eriti hea meel, et tema matus oli selline, nagu ta tahtis. Ta sai valge kleidi – selle lasi ta juba aasta varem valmis õmmelda. Proovis ikka enne selga, et sobiks. Valge kirst, nagu ta soovis. Ainuke asi, mida ma kohe ei saanud, oli rist. Viisin selle päev enne matused surnuaia valvuri juurde ära. Ja õhtul pimedas läksin ja viisin selle risti hauale. Panin selle esialgu pärgade alla, aga mõne päeva pärast sättisime juba õigesse kohta.
Mind kutsuti mõne aja pärast julgeolekusse. Umbes nädal oli matustest möödas. Igatahes küsiti mu käest, kas ma olin surnuaial viimane ja kas ma kuulsin, kui isamaalisi laule lauldi.
Vastasin siis, et ma ei oska öelda, kas ma olin viimane, pärast mind võis ju seal veel paljusid käia. Võib-olla kutsuti mind ka sellepärast, et enne surma olin ma Anna käest küsinud, et mis ta eesti rahvale ütleks. Ja ta vastas mulle: «Ma ütleksin, et uskuge Jumalasse, sest Jumala kaudu tuleb kõikidesse asjadesse lahendus.» Ja neid sõnu ma surnuaial ka kordasin.
Ma arvan, et kui ma oleks tookord jätnud tema juurde minemata, siis me poleks kunagi kohtunud. Temale oli mind vaja. Ta oli tegelikult tavaline naine, keda elu oli väga kartlikuks muutnud. Kui ta oleks jäänud oma koju üksinda lamama, poleks keegi teadnudki, kuidas tal läheb... Mul on väga hea meel, et ma sain kõik tema soovid täita.
Raamat
Anna Haava
«Luule»
Saatesõna
Doris Karevalt
SEJS, 2008
576 lk