Doris Kareva 50 – eesti luule Ophelia

Doris Kareva oma juubeli eelõhtul Tallinna vanalinnas Pikal tänaval. Palju õnne! Foto: Peeter Langovits

Täna oma elukaarel viiekümnendat linti läbi lõikaval – sest eks kujuta iga sünnipäev endast omamoodi lindi läbilõikamist uude aastasse – Doris Kareval on luuletus «Ophelia monoloog».

Puutusin selle pihtimusliku pöördumisega lähemalt kokku, valmistudes kirjutama saatesõna ühele raamatuharuldusele, Doris Kareva ja tema venendajast hingesugulase, samuti luuletaja Marina Tervoneni «Kammertoonile» (1997). See rabas mind üleni. Hamleti monoloogi teame ju peast. Kareva annab Shakespeare’iga võrdlust kannatava vastuse – eesti keeles.

See on liiga oluline luuletus, et seda siin nüüd tsiteerimata jätta.

Ophelia monoloog
Vaid naine olen. Ning seetõttu tumm.
Pilk kisendab – ent naeratavad huuled.
Mu kallis! – Taanimaa on türm!
Siit põgeneme!
Tuled?...
Ah, õigus – tulla sa ei saa,
sest kättemaksu oma ihus kannad.
On kuningatel asju ajada.
Kuid mida tegema peab
kuninganna?
Vaid naine…ning seetõttu õrn kui laps
jõu jõhkra vastu, mis on talle jumal.
Tean, keda himustas su kättemaks.
Kuid keda lõpuks tabas ta,
mu rumal?
Jah, armastus on kahe teraga.
Võid murda – asja olemust ei muuda.
Ma isast vabaks kuidagi ei saa.
Ja isatapjast…
lahkuda ei suuda.
Vaid naine olen. Saad, siis andesta.
Te tahtel umbtee eal ei kao
mu jalust.
Jääb ainsaks väljapääsuks hulluda
mul valust.

Lisaks klassikalisele kirkusele, mis sellest luuletusest vastu vaatab, kannab see endas mu meelest enamiku Kareva luule kvaliteetidest. Ehk siis teisisõnu, me leiame siit Kareva autorikujundi, aga ka teisal aina korduvaid-varieeruvaid teemasid ja märksõnu. Leiame otsekui ühes tilgas peegeldumas kogu Kareva luuleilma. Jah, kõigepealt see kirglik, ennastunustav ja salapärane naiselikkus, mis on ajendanud Karevas nägema 20. sajandi lõpukümnendite eesti luule Underit. Ja sealsamas enesejuurdlus ning selitamistung. Ja sisendav pöördumine, üleskutse – see, mis arvatakse Karevat siduvat Alveriga. Ja hinnang sellele maailmale. Ja paratamatuse ahelad. Meeleheide kõrvu otsusekindlusega.

1991. aastal ilmunud «Armuaega» on Andres Ehin võrrelnud Erose ja Thanatose kooslusega. «Iseäranis suurt huvi pakuvad luuletajale inimolukorrad, kus armu- ja surmataju langevad sedavõrd ühte, et neid pole võimalik käsitleda eraldi,» kirjutab Ehin ja möönab, et «küllap on D. Kareva arvates hingeliselt täiuslik ainuüksi niisugune inimene, kes on taoliseks tajumiseks võimeline». Veel osutab Ehin ühele joonele, mis näib läbivat kogu Kareva luulet – niisuguse täiusliku hetke saavutamise püüet, «mis koondades mineviku, oleviku ja tuleviku, lakkab olemast hetk».

Ott Raun lisab sellele Kareva «Maailma asemel» (1992) arvustuses: «Ilmselt on õigus neil, et armastus on DK elamisviis, kuid kuna luuletaja on jõudnud mõistete nihutamises täiuslikkuseni, siis olevat võimalik, et Kareva on «jõudnud sinnamaale, kus «surm» kõige vähem surma ja «armastus» armastust tähendab».

Ütleksin, et see nihutamine toimub üldistuse suunas, kus ühel pool on tunnetamatu, aga võimalustetiine eimiski ja teisel pool absoluutse täiuse ettekirjutus. On mitut puhku tõdetud Kareva luule vertikaalsust – hinge süngematest sügavikest kõiksuse küütlevasse kõrgusse.

Kareva tee on puhastustuli. Ta viimati ilmunud kogudes leiame deklaratiivsust, sellist  tõeselitust ja olemuse tabamise tungi, mida võiks iseloomustada kui puhast metafüüsilist kogemust. Olengi Kareva luule kriitikast leidnud rahulolematuse märke: Kareva väljendavat liialt tõde, mis jäävat aga oma abstraktsuses kandepinnata – nõnda saavat luulest filosoofitsemine (Vikerkaar, 10/11 1998).

Siiski, siiski…Kareva mõtteluules ei puudu distsipliin. Üldmõistete kuhjavas loetelus ja seda katkestavates pausides on maagiat. Samas ei jää Kareva lootma, et keel ehk veab ise sihile, seda enam keel, mille kujundivõimet ta nii hästi valdab. Ei – Karevas on ka niisama palju vahedat analüüsi, mis mingil hetkel ühendub intuitiivse äratundmisega. Loetagu vaid tema esseed Juhan Viidingust «Tühi tool» viimasest Loomingust.

Aga luuletaja Kareva on oma eheduses just see, mida kannab endas Ophelia: religioosselt andumuslik, armastusjanune, vabaduse ja paratamatuse piiril heitlev, küsiv ja sealsamas vastav, õrn ja habras ja murdumiseni suure hingega – vaid naine.

Kareva teoseid

«Päevapildid»    1978
«Ööpildid»    1980
«Puudutus»    1981
«Salateadvus»    1983
«Vari ja viiv»    1986
«Armuaeg»    1991
«Maailma asemel»    1992
«Hingring»    1997
«Kammertoon»    1997
«Fraktalia»    2000
«Mandragora»    2002
«Ilmaring»    2004
«Aja kuju»    2005
«Tähendused»    2007