Kirjanduslike klišeede uuestisünd

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Helilooja Anti Marguste oma mono-ooperite «Monoloogid» esiettekande järel Noblessneri valukojas.
Helilooja Anti Marguste oma mono-ooperite «Monoloogid» esiettekande järel Noblessneri valukojas. Foto: Inga Vares

Reedel toimus Nargenfestivalil Tallinnas Noblessneri valukojas Anti Marguste kolmest mini-mono-oope­rist koosneva teose «Monoloogid» esmaettekanne, millega tähistati autori 80. sünnipäeva.

Marguste lühiooperid, mida oleks žanriselguse huvides vist õigem nimetada vokaaltsükliks, on kirjutatud Anton Hansen Tammsaare («Tõde ja õigus»), August Kitzbergi («Libahunt») ja Oskar Lutsu («Kevade») tekstidele.

Mõtteline äärmus
Kolme umbes 20-minutise vaatusega edastas Marguste Andrese, Tiina ja Arno visandlikud portreed. Taas said õhku visatud pooleldi vastamata jäävad küsimused inimlikust tõest ja õigusest, tööeetikast, jumala olemasolust, armastusest, rassilise tõupuhtuse ideaalist ning mõistagi surmast. Olgugi et neist küsimistest endist on konkreetses sõnastuses saanud eestlaste jaoks klišeed.

Kui iga algupärase eesti ooperi esietendus on meie muusikateatri ajaloo seisukohast paratamatult sündmus, siis Anti Marguste teosed väärivad eraldi tähelepanu harjumuspäratu vormi ning dramaturgia poolest.

Libretoks kirjutatud kolm monoloogi on saadud kõik proosa- ja draamateoste dialoogidest miinustehete teel. Meditsiini seisukohast on vestluspartnerita vestleja skisofreenik, teatrilaval võib protagonisti sisekaemusena paistev poolik dialoog omandada sootuks uue mõõtme ning sügavuse. Marguste miniooperid pakkusid mõlemat mõttelist äärmust.

Samas pole ükski neist kolmest dramaturgiliselt eriti eneseküllane, kuna lausumise kontekstist arusaamine eeldab kuulajailt ikkagi allikteoste tundmist. Teisalt ei pakkunud materjali dramaturgiline, muusikaline ega ka lavastuslik töötlus klassikateostele mingit uut lähenemisnurka või kõrvaltpilku. Marguste resoneerib oma muusikas klassikutega kaasa, mõtleb nendega samas suunas, kordab tahes-tahtmata klišeesid.

Otsus kirjutada muusika proosatekstile on end õigustanud. Sest Kitzbergi, Tammsaare ja Lutsu otsekõneline dialoog on parimail hetkil – mida Marguste libretistina hästi ära on tundnud – palju dramaatilisem ning ka reljeefsem igasugusest värsstekstist.

Valitud vorm võimaldanuks aga heliloojale palju suuremat vabadust – sealhulgas vabadust komponeerida vähem. «Andrese monoloogide» esmaettekande ajal 11 aastat tagasi kasutas helilooja kõigest paari saatepilli, minimalistlikus vokaalisaates oli jäetud ruumi ka improvisatsioonile.

Praegune uusversioon oli allakirjutanu jaoks ooperi kohta natuke liiga tihe ning sümfooniline, teksti illustreeriv, nii et solistidel tuli laval kuulaja tähelepanu eest väiksekoosseisulise orkestriga kõva võitlust pidada. René Soom (Andres) ja Helen Lokuta (Tiina), kel muidu hääle valjuse ega diktsiooni puhtusega probleeme pole, jäid hoolimata väljendusrikkast esitusest ülesandele alla.

Üksnes kolmandas osas Arno partiid laulnud poiss-sopran Heldur Harry Põlda suutis end laval vokaalselt ja füüsiliselt lõpuni kehtestada. Aga «Arno monoloogid», kirjutatud alles mullu, olid kahe eelnevaga võrreldes ka hoopis dünaamilisema vormi, õhulisema orkestratsiooni ja aeglasemate tempodega.

Jürka on tulemas
Kunstnik Inga Vares ja dirigent Tõnu Kaljuste olid püüdnud neile kolmele lühiooperile lavastuslikku lisamõõdet anda, kuid enamik vähestest tehtud valikutest jäid õigustamatuks või mõistetamatuks.

Sõnatute tegelaste rolli, mis oli siin suuresti üksnes orkestri kanda, võinuks täita videoprojektsioon nagu Lepo Sumera 1997. aasta «Olivia meistriklassis» või tantsijad nagu «Andrese monoloogide» esmaettekandel 2000. aastal. Koreograafia kasutamist näib soosivat ka Marguste jõulistele rütmifiguuridele ning kordustele ehitatud muusika.

Praeguses kastmes tundusid kaks esimest osa liiga pikad ja venivad, muusika ega lavastus ei kandnud Noblessneri valukoja laia lava välja. Sedasorti intiimse teose jaoks, mis vajanuks palju kammerlikumat keskkonda ja kõlaruumi, oli vana valukoja saal lihtsalt liiga suur ja kõle.

«Monolooge» on juba varsti võimalik uuesti kuulata pisut kammerlikumas miljöös – nimelt reedesest ettekandest salvestuse teinud Klassikaraadio eetrisagedusel. Juubilar Anti Marguste on lubanud kirjutada vähemalt veel ühe monoloogilise mini mono-ooperi – sedapuhku Põrgupõhja Jürkast.

Nargenfestival

Anti Marguste miniooperid
«Monoloogid»
•    helilooja 80 aasta juubeliks
•    solistid Helen Lokuta, René Soom, Heldur Harry Põlda
•    Nargenfestivali orkester, dirigent Tõnu Kaljuste
•    esiettekanne 5. augustil Tallinnas Noblessneri valukojas

Märksõnad

Tagasi üles