Kui julmus pole õudne, vaid lihtsalt hea

Marika Vaarik ja Peeter Volkonski nauditavat duetti näeb NO99 lavastuses «Misery». Foto: Tiit Ojasoo

«Kõik oli väga hea, aga milleks see kõik, miks just selline tekst ja teema?» kuulsin pärast etendust garderoobisabas küsimust. Eks esmapilgul tundubki Stephen Kingi «Misery» lihtsalt loona, kus vaimselt ebastabiilne austaja võtab vabaduse autoõnnetusse sattunud menukirjanikult ja sunnib ta kirjutama vaid Anniele kuuluvat raamatut, ning veel enam: elustama viimases menukis sünnitusel surnud tegelast Miseryt! Ja Annie on nõudlik lugeja, talle ei sobi ükskõik milline tekst või elustamine!

Just selles surnud tegelaskuju elustamises peitub «Misery» tänase päeva olulisus – kirjaniku (looja) looming peab vastama vaataja (loomingu tarbija) ootustele. Ega taoline ootus või õigemini autori vabaduse kadumise oht pole ainuomane aastale 2011, aga majanduskriisi tulemusena on diskussioonid maksumaksja raha eest kultuuri doteerimise vajalikkuse ja isemajandamise vahekorrast sagenenud, veel enam teravnenud.

«Misery» näitabki selgelt, kuidas looja võib piiratud vabaduses leida võimsa inspiratsiooni, luua oma elu parima teose, näiliselt olukorraga leppida, isegi mugavduda. Aga tellija, antud juhul siis Annie, jääb siiski tellitust ilma.

Duett-duell

Peeter Volkonski sobib suurepäraselt abitu menukirjaniku Paul Sheldoni rolli, ja seda mitte ainult tänu oma füüsisele. Volkonski lihtsalt on hea näitleja, seda on tõestanud viimati tema rollid nii «Peeter Volkonski viimases suudluses» kui nüüd «Miserys».

Nauditavad on stseenid, kus Volkonski võib abitust karvasest vanamehest muutuda põnevil poisikeseks, kel silmad löövad välku ning käsi ei jõua mõttele järele.

Volkonskis on endiselt näitlejale nii vajalikku mängulusti ja valu. Nagu ka Marika Vaarikus, kes näitab Anniet nii hullu sadistina kui ülihoolitseva naisena, aga ka kekutava tütarlapsena. Volkonskiga moodustab Vaarik särava paari. Nende mängus on omavahelisest pingest pakatavat konkurentsi ja usaldust.

Uus anne

«Misery» suurim üllataja on aga kunstnik Kairi Mändla. Peeter Volkonski ja Marika Vaarik on eesti teatriilmas megastaarid, kes võiksid publiku saali meelitada ükskõik mis näidendiga, ja Eva Klemetski on tõestanud end tugeva lavastajana, kuid kunstnikudebüüdi teinud Mändla on laiemale üldsusele täiesti tundmatu nimi.

Kuid nimi, mis väärib «Miserys» tähelepanu. Sest korralikule lavastusele ning säravale näitlejaduetile vajutab põnevusepitseri just lihtne, esmapilgul tavaline, kuid kahtlemata nutikas lavakujundus.

Saali sisenenud publikut ehmatatakse ülimalt napi lavaga – lavale ehitatud kitsuke tuba mahutab vaid ühe voodi, millele etenduse arenedes lisanduvad ratastool ning kõikuv, ainult trükimasinat mahutav laud ja kulunud põrandavaip. Ning see kõik on surutud paariruutmeetrisse kuupi, rõhutades nõnda menukirjaniku vangikongi ahistavat troostitust.

Kuid kui avaralt külluslik, aga samas väga rangeis raames on fännitari Annie Wilkesi maailm, saab vaatajale selgeks alles armetu toa seinte kadumisega. Lõppkokkuvõttes võib kinnitada, et «Misery» on lavastus, mis küll ei vapusta, kuid mille vaatamiseks kulutatud aega ei saa raisatuks pidada.

Uuslavastus
«Misery»
Autor Stephen King
Lavastaja Eva Klemets
Kunstnik Kairi Mändla
Osades Marika Vaarik ja Peeter Volkonski (külalisena)
Esietendus 22. oktoobril
Teatris NO99