Kirjanik Indrek Hargla pälvis kultuurkapitali tunnustuse ja 7000-eurose aastapreemia romaanisarja «Apteeker Melchior» ning jätkuva loomingulise kõrgvormi ja žanrilise mitmekesisuse eest. Ometi on tal ilmunud juba 15 raamatut ning vöö vahel mitu Eesti ulmekogukonna aastaauhinda Stalker. Ulme- ja kriminaalkirjandusest vestles kirjanikuga Hendrik Alla.
Miks kulka autasustamisel just Melchiori kilbile tõstis?
Ma ei tea, on aus vastus. Eks neil ole vaja teha seal mingeid valikuid ja otsuseid ja mina ei oska neid motiive otseselt aimata.
Indrek Hargla nime all on ilmunud paarkümmend romaani ja jutustust, aga enne Melchiori lugusid oli teie kirjanikunimi enamikule inimestest tundmatu. Krimi teeb kuulsaks?
Ma kirjutasin ulmet ja ulme pole kunagi menukas. Ulme on inimeste jaoks mingid tähesõjad ja robotid. Mina pole kunagi nii arvanud, kirjutan samamoodi, nagu olen kogu aeg kirjutanud, samade meetodite ja instrumentidega, aga nüüd siis teisest valdkonnast. Ulme jääb Eestis põlatud nišižanriks, nagu ta on ka mitmel pool maailmas.
Minu arusaam kirjanikutööst on proaktiivne. See tähendab, et sa pead otsima teemasid, valdkondi ja žanre, millest kirjutada. Ma ei kirjuta endast, mis mina olen või mis minus on, vaid tahan minna ise huvitavate asjade juurde ja neid vahendada.
Mind köidab ulme- ja kriminaalvaldkond, sellised žanrilood ongi proaktiivse kirjandusmeetodi ilmingud. Ulmekirjanik ei istu tugitoolis ega hakka mõtisklema, otsima oma sisemist mina. Ta peab otsima väljastpoolt ennast igasuguseid teemasid ja valdkondi, neid uurima ja läbi töötama. Kombineerima, genereerima.
Kirjanik on minu meelest vahendaja, meedium, kelle kaudu lood lugejani jõuavad. Ega kirjanik ei mõtle lugusid välja. Ta kuulab, otsib, sobitab ja vahendab neid. Välja mõelda pole midagi võimalik.
Kui te Melchiorist ükskord ära tüdinete ja otsustate ta oma Issanda juurde saata, kas ei teki hirmu, et kirjastus või lugejad nõuavad tema ikka ja jälle uuesti elluäratamist?
Tema oli mul niimoodi mõeldud, et selles tsüklis, mis praegu jookseb, on viis-kuus lugu. Siis juba tuleb mängu Melchiori poeg, kes oleks järgmine tegelane – selline dünastiline lähenemine, eks ole.
Kirjandus on ka minu jaoks teraapia ja see võimaldab mul pikemalt käia läbi Tallinna ajaloo perioodide ja avastada seda aega koos lugejaga – õnnelikust lapsepõlvest kriisirikkasse keskikka. Kaugemale ilmselt mitte.
Praegu kirjutan neljandat [Melchiori-romaani] ning peas on olemas veel paari romaani süžee, motiivid ja temaatika. Aga rohkem neid korraga pähe ei mahu. Inimese aju on nagu väike arvuti ja sel on omad piirid. Ei jaksa rohkem mõtteid mõelda. Pole aega, mälumahtu ega kiirust.
Melchior on vormilt hästi klassikaline eelmise sajandi alguse krimilugu. Aga kogumikus «Suudlevad vampiirid» ilmunud kaks sama maailma lühijuttu, «Katustel tantsija» ja «Zarieli raamat», kipuvad jälle ulme- ja õudusmaailma. Vanad ulmeliistud ei anna rahu?
Nii ta ongi mõeldud. Kumbki nendest lühijuttudest pole minu initsiatiiv, paluti kirjutada. Romaanis on kaanon. Jutud aga on apokrüüfid, nad ei pruugi üldse samas universumis olla. Nad ilmuvad eraldi, juttudes on üleloomulikke elemente. Võib-olla tuleb neid veel, aga nad ei ole ega saa kaanoni osaks. Nad on oma paralleeluniversumis.
Lõppude lõpuks on need meelelahutuseks kirjutatud. Aga ega ma pole ulme kirjutamisest loobunud. Kavatsen seda ka edaspidi teha.
Kuluaarides käivad jutud, et «Melchiorist» võib saada teleseriaal.
Sellised ideed on, aga praegu käib minu teada võimaluste väljaselgitamine, väga pole põhjust praegu rääkida. Niipalju kui mina tean, saab filmimaailmas ringlevatest ideedest teoks kümme protsenti. Mina loodan muidugi kõige paremat.
Võhikuna julgen arvata, et see tootmine oleks nii mahukas, et ühel Eesti telejaamal pole sellise asja jaoks ressurssi. «Melchiori» sarja võttepaikade ülesehitamine on suur ja kulukas ettevõtmine, siin tuleb mõelda rahvusvahelise koostöö peale.
Mida teatakse Melchiori lugudest väljaspool Eestit?
Soome keeles on üks osa ilmunud, teine peaks olema tõlkimisel. Lähen sel nädalal Tuglase seltsi palvel Soome esinema ja saan ka kirjastajaga kokku, eks siis kuuleb lähemalt, millal nad avaldada plaanivad. Paistab, et kirjastaja on esimese osa vastuvõtuga rahul.
Paar ulmejuttu on kunagi soome ja prantsuse keelde tõlgitud. «Melchiori» esimene osa läheb praegu prantsuse keelde, läti ja ungari on ka järjekorras.
Mina nende tõlgete puššimisega ei tegele, mul ei ole selleks viitsimist, aega ega energiat. Aga eesti kirjanduse agentuuril on minu teada õnnestunud välismaalt huvilisi leida. Ka saksa keelde tõlkimise võimaluste väljaselgitamine peaks käima.
Kas «Maavalla» romaanitriloogia peiarid French ja Koulu seiklevad veel kunagi?
Jah, nende lugude järgmine osa eksisteerib. Mingisugusel mõttelisel ja märkmelisel kujul ta olekski selle kolmanda romaani see osa, mis kaante vahele lihtsalt ei mahtunud. Tegin siis süžee lihtsalt pooleks, aga kui ma ta valmis sain, siis tulid muud asjad jälle ette, nii et ma ei jõudnudki seda neljandat osa kirjutama hakata.
Läks tükk aega, kui ma pealkirju välja mõtlesin. Ilma pealkirjata mul viimasel ajal ei õnnestu kirjutada. Kui ma pealkirja teada sain, oli juba kõik selge. See on «Frenchi ja Koulu surm». Lugu jätkub enam-vähem samas kohas, kust ta pooleli jäi. See lugu ja maailm ei ole end veel ammendanud, see on minu jaoks päris oluline.
Teie viimane romaan «Suudlevad vampiirid» on nagu Hollywoodi löökfilm: eksootilised maad, madin, eriefektid, tagaajamised, veri, isegi lõpustseen – massiivne supersurematute rünnak ja võimas plahvatus. Kuivõrd te kirjutades sündmusi ja tegelasi visualiseerite?
No jaa... Eks ma ole selline filmifänn. Ühelt poolt ma arvan, et kirjanik ei tohiks üldse filme väga vaadata, sest filmi pealiskaudsus võib hakata segama. Filmimaailm on pealiskaudne. Näitamise visuaalne külg domineerib motiivide ja sisuliste seoste üle, mis on kirjanduses.
Olen pisut stsenaristikaga kokku puutunud (kirjutas Ken Saani produtseeritud teleseriaali «Alpimaja» stsenaariumi – H. A.), seal on väga kurnav see kriteerium, et asju peab näitama, sa ei saa jutustada ja mõtiskleda. Terved ideed ja taustad ja motivatsioonid kokku pressima mingiks üheks visuaalseks ühikuks.
«Suudlevaid vampiire» kirjutasin kuidagi hästi lõdvalt või kuidagi natuke teise meetodiga kui «Melchiori». Algselt oli ta mõeldud lühiromaaniks, aga siis tuli päris romaani mõõtu asi välja. Oligi ta mõeldud sellise kiire seiklusjutuna, kus väga tõsiseid asju ei ole.
Ma kirjutasin ta pärast «Melchiori» kolmanda osa valmimist, kui otsustasin, et apteeker nüüd natuke puhkab jalga. Mina tegelen siis põhitööga, ulmega, kus on palju rohkemad asjad võimalikud ning sa ei pea nii palju allikaid uurima ega ole kinni mingites aastaarvudes ja päriselt juhtunud sündmustes. Võtad asja lõdvalt. Ja niimoodi ta tuligi – kiiresti ja planeerimata. Võtsin mõnuga selle asja kirjutamist.
Mida ise loete ja mida soovitate lugeda nendel inimestel, kellele meeldib lugeda Harglat?
Eesti kirjanikest soovitan Rein Põderit, kes on viimase paari kümnendi kõige tugevam romaanikirjanik Eestis. Teda loen ma ise suure himuga.
Kriminaalkirjanduses on minu lemmik lapsepõlvest alates ja ilmselt lõpuni välja Agatha Christie, kellest paremat kriminaalkirjanikku pole ilmselt olemas olnudki, selles olen täiesti veendunud. Tema puhtkirjanduslikud oskused võisid ju mingitest üldisematest kirjanduslikest teoreetilistest kaanonitest lähtudes olla nõrgemad kui mõnel muul tuntud kriminaalkirjanikul, aga žanriliselt klassikalise kriminaalromaani meistrina ei ole temast keegi parem olnud.
Klassikalise kriminaalromaani kohta on olemas umbes kümmekond reeglit ja kõik, mis seal kombineerida annab, on Christie ära teinud. Ja võrratult paremini kui teised. On ka teisi kriminaalkirjanikke, keda ma suure huvi ja mõnuga loen. Aga neid on liiga palju üleslugemiseks.
Ulmet ma üritan kah lugeda, niipalju kui jaksan. Eesti ulmes kirjutavad põnevaid asju minu meelest Siim Veskimees ja Maniakkide Tänav. Väljamaalt – kui mul oleks nüüd aega, siis valiksin mõne Stephen Baxteri viimase aja romaani.
Autoreid, kes kannatamatult seal riiulil ootavad, on nii palju... Enamik neist on vist võõrad nimed eesti lugejale. Robert Charles Wilson on üks selline huvitav autor.
Paljud inimesed põlgavad ulme- ja fantasy-kirjandust, sest seal on mingi väljamõeldud värk. Võlumõõgad ja kiirepüstolid, asi pole tõsine.
Reeglid peavad paigas olema! Kirjandus saigi alguse sellistest lugudest. Öeldakse, et pärast «Gilgameši» pole uusi lugusid enam välja mõeldud. Kirjandus saigi alguse sisuliselt ulmekirjandusest, kui mõeldi välja need, kes igasugu leekivate asjadega vehivad või imetegusid teevad.
Kirjandus on kirjandus siis, kui inimesed on inimesed, loos on reeglid ja need toimivad. Kui me üldse saame defineerida, mille poole kirjandus püüdleb, siis on see emotsionaalne tõde. Ulmekirjandus pole muud kui meelelahutus, nagu üldse igasugune kirjandus.
«Suudlevates vampiirides» avaldab see nimetu minategelane mitmel puhul – ütleme leebelt – radikaalseid arvamusi demokraatliku valitsemissüsteemi, religiooni, rasside ja sugude kohta. Milline on teie enda maailmavaade ja kuivõrd see avaldub teie teostes?
Mul ei olegi sellist. Ma olen eestlane ja eestlaste poolt. Maailmavaade on üldse selline asi, mida justkui ei olegi enam. Parteidel ei ole, valitsustel ei ole, inimesed saavad ka ilma hakkama.
Kirjandusest on teiega lõbus rääkida, aga endast ei taha te suurt kõnelda.
Mind ei huvita need asjad. Ma ei tarbi meediat, ma ei tarbi poliitikat.
Mille poolest erinevad omavahel välisministeeriumi vanemjurist Indrek Sootak ja kirjanik Indrek Hargla?
Ma ei tea. Ei oska midagi öelda.
Ometi olete nende vahele ise piiri tõmmanud.
Eks ta väljastpoolt võib niimoodi paista.