/nginx/o/2020/10/04/13390027t1h1317.jpg)
/nginx/o/2012/03/22/1022518t1hc104.jpg)
Vanakreeka kirjanduse teemad keerlevad paljuski Trooja sõja ümber. Jutustused sellest sõjast, mille ajaloolisuse kohta ei ole küll päris veenvaid tõendeid, sai hellenite identiteeti loovaks ja rahvana ühte koondavaks jõuks.
Maa peab vabaks jääma…
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Trooja sõda ei olnud ainult inimeste ettevõtmine, vaid selles osalesid ka jumalad. Kõik sai alguse sellest, et Trooja Paris võttis Sparta kuninga Menelaose (Rasmus Kaljujärv) naise Helena ja põgenes temaga kodulinna Troojasse.
Sellise sündmuste käigu olid muidugi provotseerinud jumalad, kellele inimeste liigne paljunemine oli koormavaks muutunud ja kes soovisid sõja abil rahvastikku kahandada.
Menelaose vend Agamemnon (Tambet Tuisk) pani valmis oma väed ja laevastiku Aulises, et Trooja alla sõdima sõita, kuid jumalanna Artemis hoidis kinni pärituult, mis ei lasknud laevadel sadamast lahkuda. Jumalanna nõudis oraakli vahendusel, et Agamemnon peab ohverdama oma tütre Iphigéneia (Eva Klemets) talle, et tuul taas tõuseks ja et sõjakäik võidukana välja kukuks.
Puudub alternatiiv
Agamemnon vastas esiti, et tema oma tütre tapjaks ei hakka, kuid oma venna Menelaose pealekäimisel lõpuks soostus sellega ja saatis oma naisele Klytaimnestrale (Mirtel Pohla) kirja, et kohale saadetaks tütar ettekäändega anda ta naiseks sangar Achilleusele (Jaak Prints).
Näidendi alguses Agamemnon kahetseb, et ta niisuguse kirja saatis, ja saadab teise, kus käsib oma naisel ja tütrel koju jääda. Teine kiri ei jõua adressaadini, sest sõjaindu täis Menelaos suudab teel olnud kirja kõrvaldada. Agamemnon hakkab kartma, et kui tema sõjapealikud saavad teada, et ta seab oma pere kõrgemale ühisest hüvest ehk Trooja vallutamisest, tulevad raevunud sõjapealikud rüüstama hoopis tema paleed Argoses ja tapavad kogu pere.
Sellises keerulises olukorras ei jäägi talle muud alternatiivi, kui Iphigéneia jumalannale ohvriks tuua. Näidendi lõpust võib ka nii aru saada, et Artemis asendab ohverdamiseks toodud neiu hirvega, kes lepituseks veristatakse.
Kust tuleb jumalanna soov inimohvrit nõuda? Kogu lugu on mõneti sarnane Aabrahami ja Iisaku looga vanas testamendis (1Mo 22). Seal soovib Jumal Aabrahami lihtsalt «proovile panna» nõudmisega, et ta ohverdaks oma ainsa poja, andmata mingit pikemat selgitust. Alles siis, kui ohverdamine on pea algamas, astub ingel vahele, tühistab Jumala soovi, õnnistab teda ja tõotab tema soo suureks teha.
Nii Euripidese draama kui Aabrahami loo puhul on tegemist väga olulise, identiteeti loova narratiiviga sellest, kuidas rahva ühtsuse loomisel on pered ja üksikisikud pidanud tooma kõige rängemaid ohvreid ühise hüve nimel.
Moodsale inimesele tunduks inimese ohverdamine Jumalale mõeldamatu ja tülgastav idee, samas leidub ka tänapäevastes rahvuseid loovates ja ühendavates narratiivides verd ja inimohvreid küllaga (nt Bastillé vallutamine, Eesti Vabadussõda jne). Neid langenud inimesi käsitletakse sarnastes jutustustes kui isamaale oma elu andnud inimesi.
Pole kahtlustki, et ka Iphigéneia tuleb Aulisesse viimselt selleks, et oma elu hellenite eest anda. Agamemnoni sõnadega: «Mind Hellas sunnib – talle, kas või tahtmata pean ohvriks tooma sind, me talle allume. Me maa peab vabaks ju jääma, kui me võimuses, mu laps, on see, et mitte iial barbarid ei rööviks jõuga naisi meilt, kes kreeklased.»
Viimselt on identiteeti rajav inim- ja eneseohverdus oluline teema ka kristluses. Jumal on maailma nii palju armastanud, et ta andis ära oma ainusündinud poja (Jh 3: 16). Seda tehes Jumal kahtlemata teadis, et ta saadab oma poja surma. Nende jaoks, kes usuvad, et Jumal tõepoolest seda tegi, muutub maailm ebatäiuslikust täiuslikuks, kuna ta on saanud kõigist mõeldavatest kõige kallihinnalisema ohvri – Jumala Poja enese.
Minimalistlik lava
Erinevalt judaistlikust ja kreekalikust identiteeti rajavast ohvrijutustusest ühendab kristliku narratiivi identiteet kõiki rahvusi ja rahvaid, kes sellesse narratiivi usuvad. Sõnum sellest, kuidas ühes ajaloo olulises murdepunktis tehti erakordne pingutus ja ohverdus ühise tuleviku nimel, ei tundu olevat aegunud. Sellepärast ei tohiks olla raske mõista Euripidese näidendi mõtet ka tänapäeval.
On ütlematagi selge, et antiiktragöödia etendamine on keeruline ettevõtmine – tekst ise on arhailine, kubiseb viidetest ja nimedest, mida Kreeka geograafiat ja klassikalist mütoloogiat mitte õppinud inimene ei suuda jälgida. Mängida tuleb tormakaid tundeid, nagu raev ja ahastus, samas ei pruugi publikule nende tekkepõhjused olla alati ilma pikemata arusaadavad.
NO99 etenduses on mindud äärmise minimalismi teed – pole dekoratsioone ega ajastut markeerivaid kostüüme, kõigest üksainus lapsevanker. Teksti esitamise tase ja näitlejate meeleolu tundus olevat siiski silmapaistvalt hea.
Näidendi süžee tundus andvat paremaid võimalusi naisosatäitjatele, kelle tegelaskujud on pideva emotsionaalse surve all, seepärast vist olid need tegelased huvitavamad. Aga võib-olla ainult tundus nii.
Euripides
«Iphigéneia Aulises»
Lavastaja ja lavakujundus Lorna Marshall, tõlkinud Anne Lill, lavastaja assistent Jüri Nael
Laval Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Risto Kübar ja Gert Raudsep
Esietendus NO99s 17. märtsil