Aheldatud Aphrodite

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärt Hellerma viimane romaan «Sinine missa» on pihtimuslik teos, kus kirjutaja avab oma hirmud, süüme, ängi. Aheldatud Aphrodite meeleheite.
Kärt Hellerma viimane romaan «Sinine missa» on pihtimuslik teos, kus kirjutaja avab oma hirmud, süüme, ängi. Aheldatud Aphrodite meeleheite. Foto: Marina Puškar

Kahju, et Kärt Hellerma proosaraamat ei mahtunud kultuurkapitali kirjandusauhinna nominentidegi nimekirja. Kas või teosele nime andnud novell «Sinine missa» oleks seda väärinud. Eelmise, lahja algupärase proosa-aasta taustal tõuseb see novell poeetilise väljenduse ja selle taga asuva tunde-ehedusega kõrgemale mõne teise literaadi ennast kordavast madallennust. Aga ju siis ei leidunud valijate ringis neid, kelle kirjandusliku maitsmismeelega oleks Hellerma raamat sobinud.


Kuid valikut võis raskendada ka «Sinise missa» enda kuuluvus. Autor alapealkirjastab teose reisikirjadeks. See, kes ootab siit reisielamusi, peab paraku pettuma. Kõigi nelja «reisikirja» taga on kirjanikele mõeldud «loomingulised pagulad», n-ö loomemajad, kuhu stipendiumide toel saab sõita, selleks et uuteks romaanideks, novellideks ainet koguda, rahus kirjutamisele või tõlkimisele keskenduda või – miks ka mitte – kodusest rutiinist lihtsalt välja puhata. Need pagulad, mis Hellermad on vähem või rohkem inspireerinud, on Itaalias Rooma lähedal Mazzano, Soomes Jyväskylä, Lätis Ventspils, Rootsis Gotlandil Visby. Neid on enamgi, Eesti Kirjanike Liidu enda loomemaja Käsmu teiste hulgas. 

«Olematu muusika» taustaks on Soome, «Aallotari jäljed» sündis Ventspilsis, «Mazzano päevik» viitab juba nimes sünnikohale, «Sinise missa» toimumiskoht on kõige tinglikum. Mõned detailid lasevad ära tunda siiski Visbyt. Loen nende äranimetamist vajalikuks, sest kõigis teostes on kohavaim oluline kaastegelane autori elamuste ja mõtteilma esiletoomises. Loetagu kas või hädasid, mida igal pool kirjanike majades leiduvat (lk 224).
Kuid peategelaseks on ikkagi autor ise kas siis publitsistliku otsekohesusega sündmuste ja olude vahetu kommenteerijana, mediteerijana ning reaalsete või fiktiivsete tegelaste kaasajana oma pihtimustesse.

Kuna valdav osa tekstist on määratletav (päevakajalise) esseistikana, siis näiteks «Olematu muusika» soomlasest kallim ja «Sinise missa» «sinine preester» satuvad samuti esindama n-ö kunstiliselt teisendamata reaalsust. Või siis peame eeldama teistpidi, et autori mõttelend, tema hingehädade kaardistus, ta märkused Eesti ühiskonna ja kirjanduse kohta on fiktsioon.

Kuigi Hellerma oleks nähtavasti nõus alla kirjutama 1997. aastal Suurbritannias Sussexi ülikooli juures asutatud ja postmodernistlikku doktriini vastustavale Uue Metafüüsilise Kunsti kogukonna manifestile (lk 101), liigitub «Aallotari jäljed» ise postmodernistliku kirjanduse klassikaliseks näiteks («jälg», muide, ongi postmodernismi üks mantraid).

Tahan selle märkusega osutada vaid «reisikirja» tinglikkusele. See, mida lugeja «Sinisest missast» tõelisena eest leiab, on Hellerma ränd iseendasse. Seda, et väline reis on endasse rännaku lähtepunkt, on varemgi praktiseeritud. Mäletan sügavat elamust, mille on jätnud mulle Jaan Kaplinski «Jää ja Titanic» (1995), mille kirjutamist ta alustas Ameerikas ja mida kord on nimetatud poeetiliseks pihtimusraamatuks, kord järelehüüdeks pimedale progressiusule.

Hiljuti on seesuguse hinge- ja mõtterännaku esitanud ka Tõnu Õnnepalu oma «Flandria päevikus» (2007). Hellerma «Mazzano päevikul» on ühisjooni mõlema teosega, aga tema autobiograafiline pihtimusv on suundunud veelgi sissepoole. See on nii isiklik, nii valulev, et seda võiks võtta kui kibestumuse anatoomiat või siis endast väljakirjutamisega saavutatava autoteraapiana.

Hellerma autorikujund näib seostuvat merevahust sündinud kreeka mütoloogilise armastus- ja ilujumalanna Aphroditega. (Samas on ka osutus Narkissosele, kes ei jätnud enese peegelpildi imetlemist ka surmasuus.) Vähemalt viitab hingesugulusele Aphroditega ka Sakari Topeliuse Aallotari mõistulugu («Aallotari» sõnasõnaline tõlge eesti keelde võiks olla «Lainetar»), mida autor või tema jutustajateisik aastakümneid südames on kandnud ja kellena ta end ühtäkki ise kujutab. Milleks Aphrodite on suuteline, kui ta avastab end vabana kirglikuks armastuseks, see on hümnilikult (ise nimetab Hellerma küll seda missaks) kirja pandud «Sinises missas».

Kuid sinnamaani tegeldakse ahelatega. Neid on väga palju. Kõigepealt lapsepõlves puudu jäänud ema armastus kui esmahaav, naise väline kütkestavus, mis pidevalt satub konflikti vaimsete ambitsioonide ning meespoole seksistlike eelarvamuste ja ootustega. Kirjanikuks olemise kirg ja selle needus Eestis. Meeste varju surutud naise ja eriti üksikema saatus. 

Sügav pettumine abielus ja lunastuse ootus valule ja kannatustele, mida talle põhjustas mehe põgenemine vastutuse eest. Tunnustusvajadus ja vääriti mõistmise hirm. Mõned neist põhjustest (ahelaist) on ju iseenesest triviaalsed (igapäevased). Hellerma kui pihtiva kirjaniku käe all võimenduvad need aga ainukordseks ja üheks suureks ürgseks ülekohtuks ning samas süütundeks.

Loetagu vaid üht karjet Hellerma «armastuse kõrbest»: «… see talumatu võimuvõitluse pinge, see talumatu egoistlik kiskja, kes varitseb minugi hinges, kes varitseb ka suurimaid armastajaid, kes mürgitab kirglikumaidki lähedushetki…olen sellest kurnatud, laastatud…olen väsinud valvsusest, olen väsinud igavesti kestvast duellist nendega, keda armastan…ma ei jaksa enam…head aega, ela hästi, hüvasti, LÕPP.»

See on kirjast kallimale Kanervole. Kuid see on samas hoopis midagi enamat – aheldatud Aphrodite meeleheide.

Raamat

Kärt Hellerma
«Sinine missa»
Tuum, 351 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles