37-aastaselt äritegemise bassilaulja karjääri vastu vahetanud Koit Soasepp laulis juba aasta hiljem Soome Rahvusooperis ja annab sel suvel Saaremaal soolokontserdi.
Koit Soasepp astus seemneärist ooperilavale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soome Rahvusooperi solisti, eesti soost Koit Soaseppa (39) ootab tänavustel Saaremaa ooperipäevadel ees elu esimene soolokontsert – 18. juulil astub mees Kuressaare lossi kapiitlisaalis kuulajate ette Eesti, Soome, Saksa ja Vene heliloojate loominguga.
Päris kindlasti on vaatajate seas tema talendi austajaid Soomest ja kodumaalt, kuid ehk ka mõni endine äripartner, kes soovib oma kõrvaga kuulda, kuidas aastaid seemneäris tegutsenud mees uues ametis, klassikalise ooperimaailma madalaima hääle basso profondo’na toime tuleb.
Koidu sõnul on nende peres alati muusikat hinnatud. «Meil oli selline klassikaline Eesti suguvõsa, et kui kokku saadi, siis ikka lauldi ja mängiti pilli,» räägib ta.
Kultuuritöötajatest vanavanemate, puhkpilliorkestris mänginud isa ja lauda armastava ema jälgedes tegi esimesed sammud muusikakoolis klaveri, hiljem tuuba erialal ka Koit – ent püsima muusika mehe elus toona ei jäänud. «Kui praegu tuuba kätte võtan, siis lihtsamad jõululaulud ikka mängin ära,» muheleb mees.
Murdepunkt 37-aastaselt
Elu läks hoopis nii, et pärast gümnaasiumi lõpetamist seadis noormees isa ja venna jälgedes sammud Tartusse maaülikooli ehk toonase EPA agronoomia erialale, kuigi meeles mõlkusid ikkagi muusikaõpingud, kas siis Otsa-koolis, konservatooriumis või Viljandi kultuurikoolis.
«Mäletan, kuidas jalutasin esimesel või teisel kursusel Tartus ühika poole ja mõtlesin, et tegelikult peaksin minema Viljandisse, aga jäi see samm tegemata,» meenutab ta. «Muusika on mul alati väga tähtsal kohal olnud. Olen niisugune inimene, kes suudab endast läbi lasta väga palju erinevat muusikat, vahest ainult selline kõva ja kuri kolistamine nagu trash-metal pole minu jaoks.
Kooris olen samuti terve elu laulnud – koorilaul on suurepärane hobi, soovitan kõigile.»
Isa ja vend olid juba ettevõtluses kanda kinnitanud, nende jälgedes liikus ka Koit. Soasepa Seemnekaubandus kujutas endast heina-, rapsi- ja teraviljaseemnete ning muu sinna juurde kuuluva, ka masinate importi-eksporti. «Ma ei kahetse seda aega,» kinnitab mees.
«On lauljaid, kes jäävad tegelikust elust kõrvale, sest on kogu oma elu vaid muusikaga tegelnud. Mind hoiab see kahe jalaga maa peal. Ja kas minust saanuks üldse lauljat, kui oleksin kohe laulmisega pihta hakanud? Võib-olla oleksin sattunud vale õpetaja juurde ja kõik oleks läbi olnud.»
Vahepeal Eestis äritegemise kõrval ka välismaal tegutsenud Koitu tabas 37-aastaselt murdepunkt – muusika kripeldab hinges, kas nüüd või mitte kunagi! Teades, et mainekas Soome bass professor Jaakko Ryhänen on juba hea hulk aega Eestis õpetanud, seadis mees lõpuks sammud meistri juurde.
«Ryhänen palus mul häält teha, kuulas pehmelt öeldes veidi hämmeldunud näoga ja teatas viisakalt: tulge järgmisel nädalal jälle! Lõppes sellega, et alustasin tema juures Eesti muusika- ja teatriakadeemias ettevalmistusklassis, võtsin laulutunde,» jutustab mees.
«Paari kuu pärast küsis Ryhänen, kas tahan edasi tegelda laulmise kui hobiga või saada professionaalseks lauljaks. Vähe ehmatanud muidugi olin, aga otsustasin lauljatee kasuks, kuigi alguses püüdsin laulmist ja äri omavahel veel sobitada. Õnneks on bassihäälel aega kujuneda, sest küpseks saab see alles neljakümnendates eluaastates. Isad, kuningad, kindralid, preestrid, aga ka kurjategijad ja deemonid on bassi põhirollid.»
Konkurents on ülikõva
Kannapööre saabus aga siis, kui vaevalt aastajagu laulmisega professionaalsel tasemel tegelnud mehele, kes sooritanud paar pisirolli ka Estonias, tegi tööpakkumise üks põhjamaise ooperiilma pärleid, Soome Rahvusooper. «Inimesed reageerivad erinevalt.
On olnud ka neid, kes ütlevad naljaga pooleks: mis mõttes me teeme kakskümmend aastat tööd ja siis tuleb mees metsast ja napsab rolli,» muheleb laulja ja tunnistab, et konkurents on ülikõva. «Kui tahad selles maailmas läbi lüüa, ei piisa sellest, et oled sama hea kui teised. Pead olema parem,» rõhutab ta.
Põhjanaabrite rahvusooperi leping ootas laual päris kaua, enne kui mees jah-sõna andis. Üheks põhjuseks ka see, et elukaaslane Tiina, tütar Saara ja poeg Erik jäid Eestisse. «Laulja elu on juba selline, et maailmas tuleb palju ringi käia, ja ei saa ju sundida peret kogu aeg kolima,» räägib Soasepp.
Solist-stažöörina lavale astunud mees ei alustanud pisirollist – kehastades «Jevgeni Oneginis» Greminit, said tema lavapartneriteks Tommi Hakala, Soile Isokoski ja Jorma Silvasti. «Kõik Metropolitan Opera märgiga lauljad, nii et kohe eesliinile,» meenutab asjaosaline.
«Kui aga esietendusel kolleegidelt ja orkestrist braavod tulema hakkasid, siis tundsin, et olen sinna vastu võetud. Soomes on seltskond rahvusvahelisem, seetõttu ka eelarvamused väiksemad – loeb ainult see, mida sa suudad.»
Missugune peaks aga olema edu valemi puhul töö ja talendi vahekord? «Umbes 80 protsenti sellest moodustab töö,» leiab laulja. «Ilma tööta ei juhtu midagi. Õpetajad ütlevad ikka, et viis protsenti on kinni peas, teine viis südames, ülejäänu on töö.»
Sügis ja järgmise aasta algus toob kaks hooaega ooperilaulja leiba maitsnud eestlasele suurrollid: Soome Rahvusooperi laval näeb publik Koit Soaseppa Ramfisena «Aidas», võlur Zarastrona Mozarti «Võluflöödis», suurinkvisiitorina «Don Carloses».
«Hooaja lõppu peaks jääma veel mõned asjad, näiteks Mozarti «Figaro pulm», ja võimalik, et teen pärast seda midagi ka Eestis või paari asja välismaal,» annab ta oma plaanidest ülevaate.