/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2008/09/23/76890t1h322f.jpg)
Eva Kübar: surutud jänes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teater NO99 ütles üleeile otse ja ilma keerutamata, mida nemad kogu sellest surutisest arvavad - kultuurilt võetakse muudkui raha vähemaks, kultuuriminister ajab aga silmad suureks, räägib loomemajandusest ja hüüab muudkui hei hoo, hoidkem aga lippu kõrgel.
Teater NO99 kogu oma trupiga järgib korraldust ja hoiabki ikka endiselt lippu kõrgel. Hoolimata sellest, et kõigil on raske, pole värskes lavastuses «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» mingit hinnaalandust teinud - on julge kontseptsioon, on näitlejad, on lavakujundus ja kostüümidki. Tõsi, välist sära ja vaatemängu on siin ehk vähem, kui me tavaliselt olema harjunud NO99 lavalt nägema, aga sisemist põlemist, täieti ausat viha ja raevu on ehk selle võrra rohkem. Ausat ütlemist, kus isiku ja rolli piirid ähmastuvad, mängust saab tegelikkus.
Tõstatuvad mitmed küsimused kunstist ja kunstnikuks olemise mõttest ning sellest kas ja kellele peaks kunstnik end vastandama. Kas spordile, kultuuriametnikule või tavainimesele?
Kellelegi liiga ei teha, elu kujutatakse suhteliselt tõetruult. On lihtsalt materjale, mis mängivad ise, ja see tundub olevat üks neist juhtudest.