Tiit Ojasoo: kunst ei päästa maailma, aga alla anda ka ei maksa
12. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuse «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» üks autoreist Tiit Ojasoo, eile pärast esietendust mainis üks teatrikülastaja, et sellise lavastuse peale peaks Laine Jänes kindlasti tagasi astuma. Kas see oligi kaugem eesmärk?
Lavastuse pealkiri viitab otseselt Joseph Beuysi 1965. aastal Berliinis toimunud performance’ile ja sarnaselt selle omaaegse kunstiaktiga on meiegi põhiküsimuseks, kas ja kuidas on võimalik kunsti seletada, seda mõista ja hinnata.
Selle laiema küsimuse sees on ka selline küsimus, millistest kriteeriumidest lähtuvalt peaks kunsti rahastama. Ühe konkreetse isiku vastu suunatult ei viitsiks ilmselt küll pool aastat pingutada, seega ei saa lavastuse eesmärgina nimetada ei kellegi tagasi- ega edasiastumist.
Eilses raadiointervjuus ütlesite, et lavastuses figureerib ka üks anonüümne ametnik. Ometi ei saanud Marika Vaariku kostüümi, grimmi, teksti ja intonatsiooni jälgides tekkida kaksipidist mõtlemist, et tegu on Laine Jänesega. Miks mitte rääkida asjadest nende õigete nimedega?
Ministrid on ajutised, meie igapäevapoliitikas sageli üha enam ka lihtsalt parteipoliitilised kohatäitjad, seega konkreetselt kellegi lavale toomine ei peegeldaks kuigivõrd tegelikkust. Samas, näitekunst liigub enamasti üksikult üldisele, seega mingi kuju pidime Marika Vaarikule looma.
Oleksin siiski tänulik, kui meie lahked vaatajad viitsiksid esimestest assotsiatsioonidest kaugemale mõelda. Kultuuriametnik saab lavaaega, võrreldes kõigi teiste tegelastega, minimaalselt, järelikult on lavastuse retseptsioonis temale keskendumine teose idee meelevaldne väänamine.
Mida ütleksite nendele inimestele, kes leiavad, et tegemist on alatu raha väljapressimisega teatrilaval?
Andestust, kuid see on täiesti arusaamatu küsimus. Esiteks, teatrijuhid on praegustel rasketel aegadel läbiviidud kärbete osas äärmiselt solidaarsed, kõigil on raske ja keegi teatrijuhtidest ei ole üritanud n-ö tekki enda peale kiskuda. Vastupidi, ühine kokkulepe on, et püüame vähemaga hakkama saada ja samas mitte kaotada oma publikut. Erinevate valdkondade vahel sõjakirveid välja kaevata üritavad pigem poliitikud, tean ka mõnda konkreetset.
Teiseks, Eestis on sõnavabadus, järelikult ka kunstivabadus, seega, ma arvan, et ka riiklikul teatril on õigus teha lavastusi oma parema äranägemise järgi. Kui keegi tahab diskuteerida meie professionaalsuse üle, siis seda teeme me rõõmuga, sõnum jäägu aga iga looja südameasjaks.
Kas kunst päästab alati maailma?
Kunst ei päästa kunagi maailma, aga ei maksa alla anda.