Rasmus Kaljujärve «Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp» on lavastus, mida soovitaksin kindlasti vaadata. Juba seetõttu, et ihuüksi laval olev Kaljujärv on seadnud enesele näitleja mugavuspiire lammutava ja füüsiliselt raske ülesande: pea kogu etenduse jooksul, pisut rohkem kui tund aega, liigub ta poolkükakil asendis.
Lõputa lõpp
Et see pole väga heas füüsilises vormis mehele sugugi kerge, on näha tema nina otsast tilkuvast higist. Aga pingul on ka natuke äput, kuid heasüdamlikku meest mängiva näitleja närvid – Kaljujärve silmad on kõikjal, ta reageerib publiku igale väiksemalegi nihelemisele. Just selline lavaline kohalolek muudab sündiva eriliseks.
Kaljujärv ootab publikult aktiivsust ja valmisolekut kaasa tunda, mõelda, aga ka kaasa tulla. Koostöös Tiit Ojasooga valminud lavastus on liikumislavastus ja seda nii näitleja kui ka külastajate seisukohast: etendusest saavad vaatajad osa üle kogu teatrimaja, sealjuures kannavad kõik paigad erinevat meelolu.
Kaljujärv pakub lustlikku situatsioonikomöödiat, mõtlikku ja nostalgilist sügavust, aga ka tähelepanu keskmesse sattumise hirmu.
Peaaegu et sõnatult esitatud loo jutustamine algab tegelikult juba garderoobis, jätkudes teatrimaja treppidel, proovisaalis, siis jõutakse saali ning lõpuks tagasi algusesse – etendust jälginud inimesed juhitakse tagasi garderoobi ja jäetakse omapäi. Kaljujärv kaob, publikul puudub võimalus teda isegi aplausiga tänada. Tekib kohmetus ja peataolek.
Just siin tasub meelde tuletada monolavastuse pealkirja «Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole lõpp». Kaljujärv jutustab publikule ühe mehe üsna nukra loo, ent kuna etenduse lõppedes pole publik sugugi õnnelik, siis tegelikult ei ole ka lugu lõppenud.
Pileti ostnuil soovitaks seda vaatama minnes varakult teatrimajja jõuda – see, kuidas klounilikult rõivastatud mees, keda küll klouniks nimetada ei saa, askeldab piletööri ja kavamüüjana, on vaatamist väärt.
Samas tuleb tunnistada, et etenduse sõnum jääb ähmaseks, õigemini igavaks. Kättesaamatu ihaldamise, armastuse ja tähelepanu otsimine ja leidmine, rumalusest või pigem alkoholi tõttu selle kõige kaotamine, ohtrad seksiliigutused... See kõik oli liiga läbi nämmutatud ja tavaline.
Lavastuse mõtet otsides meenus Eero Epneri kunagine kirjutis Sirbis, kus ta tunnistas, et kui naisnäitleja peseb end laval riietes, siis tema ka ei tea, mida see võiks tähendada. Aga talle meeldib see vastuolulisus. Kui juba NO99 dramaturg loobub tähendust otsimast, siis miks peaks keegi teine seda tegema?
Nii unustasin minagi vajaduse leida kõigele mõte ja lasin end lummata Kaljujärve näitlejameisterlikkusest, ja uskuge, selles lavastuses on, mida imetleda.
«Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp»
Kontseptsiooni autorid
Rasmus Kaljujärv ja Tiit Ojasoo
Lavastaja Tiit Ojasoo
Kunstnik-lavastaja Ene-Liis Semper
Laval Rasmus Kaljujärv
Esietendus 22. septembril teatris NO99