Debüütromaani autor ja õnnelik Buddha

Mart Kivastiku arvates saaks tema romaanist superfilmi. «Vietnamlased on asjalikud ja rõõmsad. Nendega oleks mõnus töötada.» Foto: Erakogu

Kui palju erineb pikema jutustuse kirjapanek romaani kirjutamisest?

Kui juttu kirjutada, siis see saab ükspäev valmis. Romaaniga on tunne, et see töö ei lõpe iial. Justkui oleks vangi pandud. Aina istud. Istud ja kirjutad. Ja kui siis hakkab tunduma, et midagi saab valmis, siis tuleb tegelikult otsast alustada, ja siis kordub kõik samamoodi.

Põhimõtteliselt võikski kirjutama jääda, sest alati saab veel paremini. Aga ma ei suuda lõpmatuseni parandada. Muidu väga põnev töö. Jutuga saab hoo sisse, ja ongi kohe lõpp. Romaaniga on aega mõnu tunda. Teinekord on kirjutada sama mõnus kui lugeda.

Kui ma «Vietnami retsepti» kirjutasin, tekkis tunne, et see kõik sarnaneb filmitegemisega, kulub aastaid.

Mõni päev enne «Vietnami retsepti» ilmus Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Mõlema peategelane sõidab kodunt kaugele selleks, et põgeneda ja leida. On see mingi märk?

Ma ei tea. See on siiski juhus. Minu romaan sündis küll kogemata. Tegelikult ma alustasin jutuga, aga see hakkas ise venima. Ja siis ta kujunes juba ise selliseks roadmovie’ks.

Romaanides ja üldse lugudes on «põgenemine kuhugi» päris tavaline asi. Me ju kogu aeg igatseme «ära». Ära oma elust.  Kas või Vietnami. Tavaliselt see igatsuseks jääbki. Selle poisiga minu romaanist on samamoodi. Ta on ka paras oinas, pärast on jälle hilja ja siis on nutt kurgus ja ... aga mis sa teed? Kui kõik oleks jube hästi, poleks ka romaane. Need algavad mingist jamast ja mis sellest kõigest üldse saab. Ja tavaliselt armastusest. Mõnes mõttes ju lihtne.

Too noormees seikleb Vietnamis turismiteenust pakkuva sõjaveteranist ettevõtja Dongi ning pikajalgse muretu ja seksika tudengi Mariga. Ühes kohas on juttu õnnelikust Buddhast. Tagaküljel on foto romaani autorist õnneliku Buddha juures. Millal ja kus see on tehtud?

Ma rändasin selle tee Hanoist Saigoni ausalt ja põhjalikult läbi. Mitu korda. Siiamaani on tagumik tuim. Viimane sõit oli kulka abiga, nii et suur tänu neile. See tegi asja lihtsamaks. Aga vastutuse koorem langes südamele. Ja palun, romaan «Vietnami retsept» on aruanne tehtud tööst.

Käisin Hoi Anis ühe piraka kloostri õuel. Seal oli terve aed Buddhasid täis, väikseid ja suuri, istuvaid ja lamavaid, ja enamasti õnnelikke. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib Buddha. Ei ole nii tõsine nagu ülejäänud messenger’id. Isegi naeratavad. Miskipärast Kristus vaid kannatab ja Muhamedist ei tohi üldse juttu teha. Kohe läheb jamaks. Aga Budhha on mõistlik. Ta vajab vaid veidi riisi ja raha ja … nagu me kõik. Mulle tundub, et ta ei ütle veinist ka ära.

Raamatust leiab  nuudliroa cao lau retsepti. Milline on õnne retsept?

Kurat, kui ma teaks. Aga see võib olla üsna cao lau moodi, segatud kokku paljudest asjadest. Aga isegi kui see – õnn – ka kord saabub, me ei tunne teda ära, ja kui on möödas, siis on jälle hilja. Me tegeleme põhiliselt kahetsemise ja igatsemisega. Ma räägin endast, teised on kindlasti targemad. Kahetseme seda, mis on käest lastud, ja igatseme elu, mida meil ei ole, ja teinekord ei taipagi rõõmustada. Õnne peab ära ka tundma, muidu pole retseptist mingit tolku.

Kas romaani kirjutamise kõrval on olnud aega teha ettevalmistusi uueks filmiks?

Ma olin eelmisel nädalal Poolas workshop’il, mille nimi on ScripTeast. Ma olen seal oma uue stsenaariumiga «Sõdur». Selle ma kirjutasin ümber oma näidendist, mis räägib kindral Laidonerist ja ühest jubedast tüübist, keda hakkab mängima Tõnu Oja.

Poolakad on imetublid! Nad olid kokku kogunud produtsente, filmiõpetajaid, stsenariste ja lavastajaid Ameerikast ja Euroopast, osa on saanud Oscareid ja osa napilt ilma jäänud, aga kõik on väga professionaalsed filmiinimesed.

Üks Tanel Toomi õpetajatest Udajan Prasad Londonist oli ka kohal. Ja neist viis lugesid mu stsenaariumi ja ma sain nendega loo üksipulgi läbi arutada – see on uskumatu luksus. Eestis ei tuleks see kõne alla. Hetkel on see minu õnne retsept.

Ma olin absoluutselt õnnelik niisuguse asjade käigu üle. Minusuguseid oli seal kokku kümme, kümme valitud lugu Ida-Euroopast. Aga Eestit nad peavad miskipärast lausa Põhjamaaks. Ma loodan väga, et «Sõdurist» saab väga hea film. Ja ma tahan veel filme teha. Tegelikult ka romaane kirjutada.

Raamat

Mart Kivastik

«Vietnami retsept»

kirjastus Väike Öömuusika,

Tartu 2012, 287 lk