/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2012/10/11/1368038t1h4069.jpg)
Nobeli kirjandusauhindade 111-aastases ajaloos – esimene kirjanduse-Nobel anti välja 1901. aastal prantsuse luuletajale ja esseistile René Prodhomme’ile – läks auhind esimest korda Hiinasse.
Kirjanduse-Nobel läks esimest korda Hiinasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile kuulutas Nobeli komitee selle saajaks proosakirjaniku ja publitsisti Mo Yani (kodanikunimega Guo Moye, kirjapildina ka Guan Moye), põhjendades oma valikut sellega, et Mo Yan sulandab oma romaanides ja juttudes rahvalikud lood, ajaloo ja nüüdisaja sotsiaalse tegelikkuse «viirastuslikuks realismiks».
Tõenäoliselt on see määratlus maagilise realismi sünonüüm, sest mitmetes kommentaarides osutatakse, et Mo Yani teostes segunevad erinevad vaatepunktid nagu Gabriel García Marqueze ja William Faulkneri loomingus. On väidetud sedagi, et Hiina lähiminevikku kujutav Mo Yani looming on Hiina vastus Franz Kafkale või Joseph Hellerile.
Kuigi 5. märtsil 1955. aastal Kirde-Hiina Shandongi provintsis Gaomis farmeri peres sündinud Mo Yani kirjanduslikust debüüdist saab juba 30 aastat, ei ole siiani tõlgitud tema teoseid eesti keelde. Neid ei ole ka soome keeles. Küll on aga Mo Yani loomingut saatnud edu teistes suurtes, näiteks inglise ja saksa keeles.
Eesti filmihuviline mäletab ehk 1988. aastal Berliini filmifestivalil Kuldkaru võitnud Zhang Yimou filmi «Punane sorgopõld» – see teos põhineb Mo Yani aasta varem ilmunud ajalooromantilisel romaanil «Honggaoliang jiazu».
TLÜ Eesti Humanitaarinstituudis hiina kirjanduslugu õpetava Frank Raushaari arvates oli Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide nimekirjas juba mõnda aega figureerinud Mo Yani pärgamine nobelistiks ootuspärane. Omal ajal kultuurirevolutsiooni rataste vahele jäänud intellektuaale on üldise õhustiku vabamaks muutumisel hakatud rehabiliteerima.
Mo Yangi on olnud kooliõpilasena nn põllumajanduslikul kasvatustööl. 1973. aastal sai temast tehasetööline ja seejärel 20-aastaselt sõdur Hiina rahvaarmees, kus ta ka kirjutama hakkas. Kirjanikunimi Mo Yan kõlab tõlkes «ära räägi» ja selle olevat kirjanik võtnud oma esimese romaani kirjutamise ajal 1980ndate algul enesele hoiatuseks mitte liiga palju rääkida võimu silmis sobimatut.
Soome sinoloog ja hiina kirjanduse tõlkija Pertti Seppälä on MTV3-le antud kommentaaris öelnud, et Mo Yanilgi on kokkupuuteid tsensuuriga, kuigi tal on head suhted Hiina kommunistliku parteiga ja ta ei ole avalikult astunud ainuvõimu vastu.
Ometi oli Mo Yani teos «Jiuguo» (inglise keeles «The Republic of Wine», «Veini vabariik»), millega autor ise kõige rohkem rahul on olnud, 1990ndatel tükk aega keelatud. Tõsi, praegu olevat seda teost Hiina raamatukauplustes vabalt saada.
Kirjanikuna on Mo Yan pälvinud teisigi rahvusvahelisi preemiaid, 1998. aastal näiteks Neustadti kirjandusauhinna (selle asutajaks oli meie oma mees Ivar Ivask).
Kuigi kirjanduse-Nobel läks tänavu esimest korda Hiinasse, kuulub hiina keeles kirjutavatest autoritest «esimese» au siiski Prantsusmaal elavale Gao Xingjianile, kes sai selle 2000. aastal.