/nginx/o/2011/01/18/500776t1hc8a5.jpg)
Kivastiku raamatu vorm on tegelikult petlik. Sest see näeb välja nagu reisikiri ning tagakaas Vietnami kaardi ja teekonnaga süvendab muljet veelgi. Seepärast võib oodata, et lugema satuvad ka need, kes alguses loodavad leida soodsate hostelite, kõrtside ja giidide soovitusi (seda saab ka). Raamat on reisikiri küll, kuid mitte nii väga turistina ringikäimise vaatepunktist.
Peategelane Poiss rändab läbi Vietnami 500 kilomeetrit ühe vietnamlase rolleri tagaistmel – uskumatult hull transport sellise vahemaa jaoks. Enne seda on Poiss õppinud jooma, armunud, saanud hullusti haiget ja otsustanud enne kojusõitu enda eest põgeneda.
Teekonnakirjeldused tunduvad esiotsa hüplikud või pigem nagu ebaolulised, kuid lugedes hakkab pilt Vietnami elust end äkitselt kokku seadma ja taipad, et kujutad seda maad ette sama elavalt kui ükskõik millist täppis-dokumenteerivat kirjutist lugedes.Kivastik on meister emotsionaalselt laetud ruumi loomises, nii et isegi kui raamatu põhisisu triviaalseks pilgata (armukolmnurk), paneb konteksti osav ja lihtne representeerimine kõigele kuldse raami ümber.
Raamatu sisuks ongi armastus. Poisi ja tüdruku, kuid ka Poisi ja ekssõduri, praeguse rollerijuhi Dongi vahel. Nad sunnitakse ühele rollerile ja kuigi mõlemad üsna ägedat vastu puiklevad, keerab isemoodi sõprus märkamatult mõlemale sõlme sisse.
Seega on «Vietnami retsept» üks road-trip, kus saab nalja, napsi, põnevaid ja totakaid lugusid kuulda, totaalselt teistsuguste inimeste maailma piiluda, pohmellis vaevelda, piinlikkust tunda.
Huvitaval kombel tundub raamat olevat ka natukene Tartust, kuigi teda vaid paaris kohas mainitakse. Aga ta on kohal ja osutab omas skaalas asjadele, mõnusale ajavõtmisele. Sest kuigi vietnamlased tunduvad olevat pööraselt usinad rahamaiad ringisahmijad ja armutud tüdruk erakordselt vilgas, võngub raamat ikkagi Poisi mõtlikus taktis.
/nginx/o/2023/02/14/15138078t1h0a1a.jpg)