Kultuurisoovitused

Kirjandus vähendab lollust ja edendab arukust

Karl Martin Sinijärv.

FOTO: Peeter Langovits

Eile möödus Eesti Kirjanike Liidu asutamisest 90 aastat. Viimased viis aastat liitu juhtinud Karl Martin Sinijärve meelest on eesti kirjanikule kirjanike liidu liikmesus nagu Eesti Vabariigi kodakondsus eestlasele. «Kõik eestlased ei pea olema kodakondsed, nii ka ei pea kõik kirjanikud liidu liikmed olema. Aga üldiselt on see asjade loomulik käik.»

Kirjanike liidu liige on Sinijärv olnud üle 20 aasta, pool elu. Samas on Sinijärv liiduga seotud olnud kogu elu. «Siia majja ma 1971. aastal sündisin,» nendib mees Harju tänaval kirjanike maja esimesel korrusel liidu esimehe toolil istudes. «Esimesed mälestused on mul musta laega saalist, mu vanaisa Erni Hiire 75 aasta juubelist, ma polnud veel nelja-aastanegi, samast ajast on mälupildid kirjanike laste nääripidudest. Minu elust on kirjanike liit alati mingi osa olnud.»

Soovi kirjanike liitu kuuluda või kirjanikuks saada Sinijärv ei mäleta: «Alles nüüd ma hakkan mõtlema, et äkki minust saab kunagi kirjanik.»

Millal on sinust saanud kirjanik?

See on sisemise äratundmise asi. Eks ma seda naljatledes ütlesin, et minust võib saada päriskirjanik. Aga mingil hetkel võtaksin meeleldi aja, mil kirjutaks valmis mõned asjad, milleks praegu aega pole. Tahaks kirjutada raamatut, mida ise tahaks lugeda, see nõuab aga rohkem aega. Luuleraamatuid  võib teiste tegemiste kõrval kokku panna.   

Mis on kirjandus?

Ütleksin, et kunstiväärtuslikul tasemel sõnastet ja kirja pandud väljamõeldis, milles sisaldub tihedamalt tõtt kui tões endas. Sõnataig ja -taie.

On raamatud, millest vaatad järele, kuidas asjad on, ja on raamatud, kust saad lugusid. Just lood on kirjanduse juures tähtsad. Kirjandus on võimalus elada rohkem elusid, kui sulle on antud. Oleks rumal seda kasutamata jätta.

Kuidas ära tunda väärtkirjandust?

Kuidas ära tunda head toitu või autot? Kogemust võiks olla. Kui sa kunagi midagi söönud ei ole ega millegagi sõitnud, võib ükskõik mis roog või trandulett hea tunduda, kui kõhu täis teeb või punktist A punkti B viib. Või tunduda halb, kui ta seda ei tee. Teine võimalus on usaldada asjatundjate arvamust – siin on meedial on võimalus ja vastutus. Esmalt soovitan muidugi lugeda. Lugemata väärtkirjandust ära ei tunne.

Millega EKL praegu tegeleb?

Põhikirja järgi on EKL kirjanike, tõlkijate ja kirjandusteadlaste-kriitikute loomeliit, mille eesmärk on kirjandusliku kultuuri tõstmine ja seejärel liikmete loometegevuse soodustamine ja toetamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine.

Aga millega peaks EKL tegelema?

Liidu töötajate poolelt vaadates moodustab suure osa tööst kirjandussündmuste korraldamine. Samuti kirjanike esindamine, liit kõneleb, kohtub ja ajab asju inimestega, kellega normaalne kirjanik kõnelda, kohtuda ega asju ajada ei tahaks.

Millist abi kirjanikud vajavad?

Kirjanikud ei vaja abi, vaid töö tasustamist. Me ei räägi arstidest või õpetajatest kui abivajajatest. Samuti ei rakenda me turumajanduslikke põhimõtteid stiilis, et tuletõrjuja või muuseumivalvur joonistagu oma palk kokku kustutatud kahjutule või müüdud pileti kaupa. Raamatu kui füüsilise objekti letihind jaguneb maksude, vahendustasude, trükikulude ja kirjastuskuude vahel nõnda, et parimal juhul jõuab kirjanikuni müüdud eksemplari kohta üks euro. See tähendab, et puhtalt müügist keskmise kuupalga teenimiseks peaks iga kirjanik igal aastal tootma raamatu, mis müüks 15 000 eksemplari. Selliseid raamatuid on sel sajandil olnud paar tükki. Riik peaks lihtsalt asuma täitma oma põhiseaduslikku kohust.

Mis on kirjanike palga ideest saanud?  

Normaalne euroopalik stipendiumisüsteem, mis võimaldab inimestel aktiivse kirjandusliku tegevuse ajal muudest töödest loobuda, on see, mida me tahame. Stabiilne sissetulek sotsiaalsete garantiidega, iga taotlemise korral senitehtust ülevaate andmisega. See ei ole mingi «maksame-aga-igale-kuradi-luuletajale-elu-lõpuni-palka-vä?». Selline süsteem on kõigis Põhjamaades ja töötab aastakümneid. Kusjuures eesti kirjandusele kuluks aastas vähem raha kui tubli teatri ülalpidamisele. Kui uus stipendium tekitada õnnestub, siis pole see ainult liidu liikmetele. Seda saaksid taotleda kõik kirjanikud. Liidu liikmesus on traditsiooniline kvaliteedigarantii, aga mitte ainus.

Miks peaks ühiskond olema kirjanike palgaga nõus?

Emakeelse kirjanduse hea käekäik vähendab lollust ja edendab arukust. Me ju tahame, et kirjutaksid ja ilmutaksid inimesed, kes oskavad, mitte ainult need, kellele meeldib oma nime raamatu kaanel näha. Kui arstidele üldse palka ei makstaks, siis südametunnistuse ja ametioskustega tohter vaevalt surijaga kohtudes tal surra laseks, kuid enamasti oleks ta muul tööl ja tervishoiu olukord  kehvem. Raha viidaks posijate kätte ja habemeajajad laseksid aadrit. Kirjanduse kiratseda laskmine mõjub samuti vaimsele tervisele. Sulle ju meeldib su töö? Ja kui nüüd öeldaks, et pane aga edasi, me lihtsalt võtame su palgalt maha, katsu raha mujalt teenida,  tee rõõmust ja armastusest asja vastu. Kas teeksid rohkem ja paremat ajakirjandust või vähem ja asjaarmastajalikumat? Ega kirjandusega teisiti ole.

Räägime konkreetsest summast.

1922. või 1923. aastal ilmus brošüür «Kirjanikkude palgaküsimusest», kus Tuglas pakkus välja, et see võiks olla nooremõpetaja palga vääriline summa. Ka mina arvan nii,  kirjanikud on ju ka rahvavalgustajad. Seejuures õpetajate palk võiks olla riigi keskmisest kõrgem nagu tsiviliseeritud riigile kohane. Aga võttes eeskujuks Põhjamaade süsteemi, siis ei räägi me nende summadest, vaid põhimõttest.

Mitu kirjanikku võiks palgal olla?

Sada oleks suurepärane. Kui võtta utoopiliselt ja maksaks kõigile liidu liikmetele keskmist palka, siis kuluks aastas neli ja pool miljonit eurot. Toimiva süsteemi saaks aga juba ühe miljoniga. Kirjandus on teistega võrreldes üliodav ala.

Vanemuise balletitrupis on kolm eesti, seitse vene nimedega ja ülejäänud puhtalt välismaalased. Seega, baleriine saab sisse osta, korvpallureid ka, aga inimesi, kes kirjutaksid eesti keeles kõrgtasemel, pole kuskilt sisse osta.

Kas stipendiumid tõstaksid eesti kirjanduse taset?

Ma pole kindel, et kohe ja hüppeliselt. Ent olen kindel, et kui neid stippe ei tule, siis kvaliteet hakkab kahanema. Sest ükskõik mille heal tasemel tegemiseks pead sa sellega tegelema pidevalt. Ka kirjandusega.

Kardan, et verbaalselt andekad inimesed valivad tegutsemiseks mõne teise ala, et kui meie sissetöötanud kirjanikud ühel hetkel surevad eest ära, siis järelkasv on kirjandusega tegelnud paremal juhul harrastaja tasemel.

Vaatamata kõigele ilmub meil head eesti kirjandust. Äsja ilmus Urmas Vadilt romaan «Tagasi Eestisse», olen lugenud Jan Kausi ilmumata romaani käsikirja, lisaks on oodata mitme vana autori uusi tekste. Kes tahavad kirjutada, leiavad võimaluse.

Aga nad ei peaks ju seda tasuta tegema. Ma ei räägi rikkaks saamisest. Räägime elamiserahast ja et saaks arsti juurde minna. Kindlasti leidub kirjanikke, kes kirjutavad niikuinii. Küsimus pole selles, et palju head ilmub, vaid selles, kui palju head jääb meil nägemata.

Mis kasu on raamatutest ja sellest, et kirjanikud saavad kasutada kogu potentsiaali, ent lugejad ei saa raamatuid lugeda, sest raamat on ostmiseks kallis, aga raamatukogudes on pikad sabad?

Kardan, et eestikeelset raamatut odavdada ei anna. Riik võib ju käibemaksu nulli tõmmata, kui ta tahaks, aga raamatupoodide juurdehindlusprotsenti see ei mõjuta, trükihinda samuti. Tiraažid on nii ehk teisiti Eestis pisikesed.

Loodan, et e-raamat toob leevendust. Samas moodustavad trükikulud vaid veerandi hinnast. Koos käibemaksuga on raamatupoodide juurdehindlus kohati 45 protsenti. Ülejäänust on umbes pool trükikulu, järele jäävast peavad saama kaetud kirjastamine, toimetamine, kujundamine, korrektuur, autoritasud.

Kas poodide juurdehindlus võiks olla kirjanike liidu teema?

Kujutan ette, mis maksab pinna rent Apollole Solarises ja Rahva Raamatule Viru keskuses. Ma kardan küll, et need juurdehindlused on poodnike arvates äärmiselt põhjendatud.

Ega paberist väiksetiraažiline raamat pole kuskil ilmas odavam. Venemaal on, aga tänu tiraažidele ja maru kehvale paberile. Paberraamatust saab järjest enam luksuskaup, ta pole enam esmane infokandja, vaid iluasi. Sa ostad sel kujul midagi, mis sulle väga meeldib. Ja oled uhke.

Enamik eesti autorite teoseid ilmub kulka toel, paljud saavad loomingulist stipendiumi. Kas sa ei leia, et ühiskond tegelikult panustab eesti kirjasõna säilimisse?

Suur õnn, et kulka õnnestus riigiaparaadist ja poliitikutest suht sõltumatuna asutada. Kulka teeb vähema rahaga rohkem kui asjaomane ministeerium, aga kõike ta ei jaksa. Kulka stipendiumid on maksuvabad ega anna tervise- ega pensionikindlustust. Need on pigem abirahad. Kui stipisüsteemi saaks eraldi tööle, võiks kulka toetada otseseid loomingulisi akte, mitte muretseda loojate eluspüsimise pärast. Loodan, et e-raamatute edeng tähendab, et üha vähem kirjanduse sihtkapitali raha läheb tulevikus otse paberi ja trükivärvi eest maksmisse.

Saab aasta Langi raamatukogureformist. Avalikkus reageeris väärtkirjanduse toetamise plaanile valuliselt, miks?

Eks ajakirjandus andis oma halvima, et madalad kired lõkkele puhuda ja sisust rääkimata jätta. Sain ka ise Päevalehe käest järeleaitamistunni kontekstist välja rebimise tehnikas ning meeldetuletuse vastata meediale lihtlausetega. Tegelikult oli see hea näide sellest, et sisemise ressursi ümberjagamine püsiva alarahastuse ja kärbete tingimustes toodab jama, mitte tulemust. Alg­idee oli ju olemasolevale raamatukogude rahastamise viisile lisaks tekitada riiklik raamatuost, taas Põhjamaade eeskujul – et eesti kirjandus raamatukogudes oleks. Selleks muidugi raha ei leitud, ja kui lisaks selgus, et ka olemasolevat raha kulutatakse kohati kummaliselt, hakkas rõõmus reform hooga pihta.

Milline positsioon on kirjandusel Eestis?

Kõige kurvemad on need, kes tahaksid edasi elada ajas, mil trükitud raamat oli ainus meedium, selle ilmumine suursündmus ja üldrahvalik kõneaine. Kirjandus ise kujuneb ümber, kuna ta ei pea enam olema korraga meelelahutus, poliitiline salatribüün ja eestluse südametunnistus. Kirjandus saab keskenduda talle ainuomastele kvaliteetidele.

Kuid lood ja laulud ei kao kuhugi, nagu ei kao tung ja tarve neid luua ning edasi anda. Milline vorm saab valdavaks ning kui kauaks, ei tea. Oluline on, et need vähesed, kel on annet ja oskust meie keeles meie inimestele sõnakunsti luua, ei jätaks seda tegemata rumalatel argistel põhjustel.

Kuidas tõsta lugemine, mõtlen siin siiski kirjanduse lugemist, taas ausse?

Kui kirevate võimaluste maailmale ring peale tehtud, jõuab osa inimesi ikka lugemise juurde tagasi. Uue maailma lavastamine peas on mõttemäng, millele teist sarnast ei ole. Mõnele sobib sudoku, mõnele musitseerimine, mõnele lugemine. Lugemine on eripärane ja põnev, kuna ta pole vaid valmisprodukti tarbimine, vaid eeldab ka lugeja loovust ja kaasamõtlemist. Ausse tõstmist ses mõttes, et ideoloogiliselt vastuvõetavat kirjanikku, loomemajanduse suurmeistrit näidatakse kuldsete viljavihkude säras andunud kolhoositaride või pangatellerite jõugule, pole vist vaja. Las lugemine olla loomulik, meeldiv ja tarka inimest veidike eristav tegevus.

Tulid just Ameerikast, mida te seal Jürgen Roostega tegite?

Sõitsime mööda vana bluusimaanteed number 61 New Orleansist Chicagoni ja kuulasime palju elusat muusikat. Pikemalt – sellest saab raamat. Ja mitte ainult.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles