Instituut sai taganttõuke

Filmitegu läheb edasi: homsest jõuab ekraanidele järjekordne Eesti mängufilm, Ilmar Raagi «Eestlanna Pariisis». Foto: Kaader filmist

Viimase aja olulisim filmireform, Eesti Filmi Sihtasutuse reorganiseerimine Eesti Filmi Instituudiks, jõudis olulise vahefinišini – nimemuutuse ja uue põhikirja kiitis teisipäeva õhtul heaks sihtasutuse nõukogu. Nüüd on pall kultuuriministri käes.

Kõige suurem põhikirjaline muudatus puudutab tulevase instituudi eesmärke: kui sihtasutuse praegune põhikiri näeb rahvusliku filmikultuuri toetamiseks ette kõigepealt filmide arendamist, loomist, tootmist ja levitamist, siis uue instituudi põhikiri rõhutab esimesena tervikliku filmipoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist.

See on põhimõtteline vahe, nagu ütleb kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp. «Instituudi peamine eesmärk poleks enam riigi raha vahendamine filmide tegemiseks, vaid selliseks valdkondlikuks keskuseks saamine, mis tegeleks tootmise kõrval ka filmikultuuri tervikliku arendamise, filmide turundamise ja säilitamise ning pärandi restaureerimise ja digiteerimisega,» rõhutab ta.

Sepp lisab veel, et sihtasutuse senine struktuur ja toimimise efektiivsus olevat ajale jalgu jäänud ega vastavat enam eesti filmi arengu nõuetele. «Filmivaldkond peab muutuma laiahaardelisemaks, nähtavamaks ja jõulisemaks,» sõnastab ta lõppeesmärgi, mis olevat kirjas ka eesti filmi arengukavas.

Tootmisraha kütab kirgi

Põhikirja heakskiit ei tähenda siiski seda, nagu oleks tulevane instituut juba valmis. Kohati tuliseks kiskuvat arutelu selle üle, milleks on vaja lammutada toimivat sihtasutust, kui seda on võimalik lihtsalt värskendada, või milline peaks olema instituudi sisuline tegevus, on filmirahva seas peetud juba tükk aega (vt PM 22.06) ja see jätkub tõenäoliselt ka lähema paari kuu jooksul.

Näiteks sel reedel saavad taas kokku erialaliidud, et kujundada välja ühine seisukoht, millise süsteemi järgi võiks tulevikus jagada filmiraha.

Tegu on kavandatava instituudi juures ühe enam kirgi kütnud küsimusega, mis jagab filmitegijad vastandlikesse leeridesse.

Eesti rahvuslik produtsentide ühing näiteks, kuhu kuuluvad Riina Sildos ja Katrin Kissa, leiab, et praegune süsteem, kus mängufilmiprojektide kõlblikkuse üle otsustab peaekspert, on ennast õigustanud ja vajab vaid täiustamist.

Seevastu sihtasutuse nõukogu, kus aktiivsetest filmitegijatest figureerivad Peeter Urbla, Mait Mäekivi ja Mait Laas, näeb restruktureerimise projektis ette süsteemi muutmist ja kollektiivse vastutuse sisseseadmist: nii kutsutaks stsenaariumide hindamiseks eraldi kokku kunstinõukogu ja tootmisküpsuse hindamiseks tootmisnõukogu.

Ise produtsendina tegutsev Urbla põhjendab seda projektide senisest avatuma ekspertiisi ja arenduse vajadusega. «Sünniks arendamist väärivate projektide inkubaator, kus ekspert-toimetajad aitavad neid lihvida, kontrollides samas tootmiskõlblikkust. Kõlab ahistavana, aga sellest ei ole pääsu: ühelt poolt peab kõikidel headel projektidel olema võrdne võimalus toetuse saamiseks, teiselt poolt ei tohi sõelast läbi lasta selliseid, mille stsenaarseid probleeme peab lahendama võtteperioodil või jäädakse eelarve ületamise tõttu võlgu,» selgitab ta.

Arvestatakse, ei arvestata?

Filmirahvast erutavaid küsimusi on teisigi. Näiteks selsamal erialaliitude nõupidamisel peaks tõstatuma seegi, kui palju kavatsetakse ikkagi arvestada liitude seisukohtadega. Režissöör Sulev Keedus ütleb otse, et senise mulje põhjal demokraatiat vaid mängitakse ja otsused tehakse sõltumatult ehk suletud uste taga.

Asi puudutavat nii kogu uue institutsiooni mõtet olukorras, kus film on alarahastatud, aga riik pole võimeline sellest aru saama, kui viimase näitena ka uut põhikirja – viimases on soovitatud kolmeliikmeline juhatus kuivanud kokku üheliikmeliseks (vaid direktor, mitte enam ekspert) ja jätkuvasti ei kavatseta nõukogu liikmete määramisel arvestada erialaliitude ettepanekutega.

Sepp vaidleb Keedusele vastu, öeldes, et nõukogu kaalub hoolikalt kõiki ettepanekuid ja on kaasanud arutellu ka filmiringkonna esindajad, nagu arengukavagi puhul. Ka rõhutab ta taas, et restruktureerimiseks saab instituut lisaraha, tootmisrahast ei lähe arenduseks või turundamiseks mitte üks sent, nagu ei kasva ka ametnike hulk. «See puudutab ka põhikirja: bürokraatiat pole vaja suurendada – nelja miljoni euros suuruse eelarvega asutusele piisab ühest juhatuse liikmest küll.»

Kui minister põhikirja heaks kiidab, kuulutab nõukogu välja instituudi direktori konkursi. Plaani kohaselt asuks uus direktor ametisse järgmise aasta jaanuaris. Selleks ajaks peaks paigas olema ka instituudi lõplik struktuur ja tööjaotus. Järgneks juunini kestev üleminekuaeg.