Suunavõtt lantimisele või kunstile?

Nohikutest noormehed tutvuvad kogenud elukunstniku (Karl-Andreas Kalmet, paremal) käe all lantimisega. Foto: Siim Vahur

Iseenesest on see kasutu, isegi mõttetu võrdlus, aga uute, äsja lavaka lõpetanud noorte esimene iseseisev töö kutseliste näitlejate-lavastajatena Tallinna Linnateatris tõi meelde ühe üle 30 aasta taguse samalaadse samasse teatrisse mineku.

Kui siis raputati lavastusega «Godot’d oodates» tervet NSV Liitu ning riskiti repressioonidega (Beckett polnud NSV Liidus soositud, pealegi oli see esimene Becketti-lavastus terves liidus), siis tänapäeval on paraku keeruline, kui mitte võimatu maailma avardumise ja ahenenud või laisenenud mõtlemise tõttu inimest (kui ta ei ole alaarenenu või laps) millegagi, kas või näiteks teatris selle oma vahenditega üllatada, raputada. Üllatamine muidugi ei peaks olema teatri peaeesmärk.

Tundub, et ühe mõttekaaslastest koosneva rühma esimene töö teatris oli ja on neile endile muu hulgas väga oluline ka selle poolest, et sellise avanguga annavad nad signaali ka enda kohta, siinse ja praeguse maailmapildi kohta. Selles mõttes peegeldab «Lantimiskunstnikud» seda keskkonda või olukorda, mis eelkõige noori ümbritseb ja tahes-tahtmata neid ka mõjutab. Ja see keskkond mõjutab valikuid, mõjutab nii nagu ka aastakümnete eest.

Komöödia komöödiast

Kuigi lavastus põhineb ameerika ajakirjaniku Neil Straussi teosel «Mäng», on lavastajad-autorid Diana Leesalu ja Paavo Piik tegevuse mugandanud-arendanud kohalikuks. Kolm nohik-noormeest, kellel ammu aeg ja tahtmine naisi süvitsi tundma õppida, pöörduvad elvispresleyliku lantimiskunstniku poole, müües justkui oma hinge Saatanale.

Selline urbaniseerunud põrgu-maapealsuse (paradiisi ei paista kuskilt) tasand, mille rakendamise Hobuveski rõdugalerii teeb hõlpsaks, läbib tervet lavastust ning tänapäevasele selgepiiritusele omaselt vahetavad need tasandid omavahel asukohti või hoopis segunevad. Muidugi mõista pole tegemist sentimentaalse olmedraamaga meie pealinna hipsteritest, alfaisastest ja tibidest ega ka intellektuaalse ohudraamaga meedia ja «eneseabi andjate» pehmeks töödeldud inimlihast.

Kuigi nii ühest kui teisest «suunast» midagi «Lantimiskunstnikes» on, on tegemist siiski, küll ironiseerivas ja tugevalt parodeerivas võtmes, linnakomöödiaga linnakomöödiast. Ning arvestades noortelavastuste ja vähemalt siinkirjutajat natukenegi naerma ajavate komöödiate põuda, julgen seda peenemast huumorist lugu pidavale nooremapoolsele kodanikule soovitada küll.

Siiski on lavastus läinud kergemat teed ning irvitab muuhulgas ka «meedia sünnitatud tolade» üle n-ö esimesel tasandil, mistõttu võib lavastus paista ise sellena, millele näpuga näitab. Seda enam, et lavastuse idee tundus seal näidatud loost mõnevõrra tuumakamana.

Uued ja huvitavad

Näitlejate üldist võimekust ei taha praegu kahtluse alla seada ega ka suurelt esile tõsta, sest näha oli (või kujutasin seda ette), et neis on rohkem sees, kui materjal ja lavastajad välja suutsid pigistada. Nagu ikka, on nad kõik veel uued ja huvitavad ning iga «viga» võib lugeda veel andekuseks.

Kuigi nii sisuliselt kui väliselt said kõik näitlejad särada, olgu Maiken Schmidti suurepärane ümberkehastumisvõime lavastusele otsene reklaam.

Juba meelelahutamisega sina peal olev noorteseltskond võib linnateatrile olla värske publiku hankimisel tänuväärt mootor ja jääb ainult retooriliselt küsida, millele suunavad nad oma jõu: (publiku)lantimisele või (teatri)kunstile. Üks ei välista muidugi teist.

Diana Leesalu ja Paavo Piik

«Lantimiskunstnikud»

Lavastajad Diana Leesalu ja Paavo Piik. Dramaturg Kristiina Jalasto. Kunstnik Kristel Maamägi

Osades Liis Lass, Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius ja Märt Pius

Tallinna Linnateatri esietendus

29. septembril Hobuveskis