Haaremist läbi bordelli Paabeli raamatukoguni

Mati Sirkel. Foto: SCANPIX

Kakskümmend aastat 90st on tähendanud kirjanike liidule organisatsioonina murrangulisi üleminekuid. Neid on kõige lähemalt näinud, läbi elanud ja osalt mõjutanudki 1990. aastal välissekretäriks saanud ja kolmeks perioodiks (1995–2004) kirjanike liidu esimeheks valitud tõlkija ja literaat Mati Sirkel (pildil).

Küsimusele, kuidas iseloomustada kirjanike ja nende organisatsiooniga toimunud metamorfoosi, vastab saksa ja mitme teisegi rahva kirjanduse teenekas eestindaja Kaplinski leitud ja temalt laenatud metafooriga: «See oli minek haaremist bordelli, taustaks maailma avanemine ja tabude varing.»

Uus ühiskondlik süsteem ei vajanud enam Sirkeli sõnul ridade vahel kirjutavaid sabotööre-vandenõulasi, kelleks kirjanikud paremal juhul siiski olid olnud: rahva südametunnistus, pühaliku sümboolse kapitali omanikud. Sirkel meenutab, et Eestis kiirendas seda valulikku protsessi ehk pühalikkuse, aga ka väärikuse murendamist Sven Kivisildniku vallandatud skandaal, mis kutsus esile Hando Runneli väga terava reaktsiooni.

«See vastuseis märgistas pikka aega ka kirjanike liidu siseelu tema juhatuse tasandil ja tegi raskeks minu kui esimehe ja kompromissiotsija rolli, aga näitas ka selgelt ära, et ühtse ideoloogia aeg on kirjanike jaoks läbi saanud,» tõdeb Sirkel.

Ta tunnistab ka oma esimeheks olemise ajast hinge jäänud okast, kui poliitikud keeldusid mõistmast loovisiku ja loomeliitude seaduse olulisimat mõtet: kuna meil kultuuriturgu ei ole ega tule, siis võiks riik selle puudumist hüvitada maksukergendusega vähemalt neile, kellel siiski õnnestub oma loomingut müüa, neile, kes ei ole tühikargajad ega kirjuta sahtlisse, vaid kelle ostjaskond tõestab, et neil on midagi olulist öelda või helidesse või lõuendile panna. See abinõu oleks Mati Sirkeli meelest aidanud mingil määral ja põhimõtteliselt kogu eesti kultuuri, aga pandi veto alla. «Tahtsime pintsakut, saime nööbi,» möönab Sirkel ja lisab, et lõppkokkuvõttes nurjunud seaduse aastaid kestnud väljatöötamine koos teiste loomeliitudega oli kindlasti oluline aeg uue poliitilise reaalsuse mõistmiseks. Mati Sirkeli «valitsemise» ajal tekkisid uued institutsioonid Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Autorihüvitusfond, Käsmu loomemaja. Suure sümboolse tähendusega oli väliseesti kirjanike liiduline kojutulek aastal 2000.

Mati Sirkelilt ameti üle võtnud  Jan Kaus (pildil) (KLi esimees 2004–2007) meenutab esimeheks olemise ajast püüdu elavdada erinevate praktikate kaudu kirjanduse avalikku mõtestamist. «Mul on hea meel, et mitmed teostatud algatused siiani eksisteerivad,» tunnistab Kaus, «kas või «Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes» või siis «Paabeli raamatukogu».» Rahvusvahelises suhtluses peab ta saavutuseks Eesti peakülalise rolli 2007. aasta Göteborgi raamatumessil. Nii nagu Sirkel, nii kurdab ka Kaus, et lahendamata on jäänud mitmed kirjanike ja üldisemalt kunstnike õigusi puudutavad probleemid, näiteks vabakutselise loovisiku ravikindlustus. Ühte meelt on mõlemad kirjanike liidu eksjuhid: kirjanike liidu praegune staatus kutseühinguna on end õigustanud, selle positsiooni ühiskonnas määrab liikmete endi looming ja aktiivsus. Küsimusele nõukogudeaegse «koguduse» või «ametiühingu» tüüpi organisatsiooni taastumisvõimalusest, vastab Sirkel: «Kunagise staatuse taastekkimiseks oleks tarvis tsensuurisuukorvi ja riiklikku kirjastusmonopoli, aga seda me ju ei taha.»