Päikesepoisist meheks

«Inna Zahharova. Veneetsia meloodia.» Foto: Repro

Eelmisel kolmapäeval avati täpselt samal ajal kaks olulist näitust: Leonhard Lapini oma Tallinna Linnamuuseumis ja Aapo Puki «Ennäe inimest» rahvusraamatukogus.

Ilmutasin oma süvenevat tolerantsust kõikvõimaliku minu meelest hea kunsti vastu sellega, et ei käinud kummagi näituse avamisel.

Millegipärast pakub huvi siiski Aapo Puki fenomen.  Omal ajal püüdsin juurutada Aapo Puki näite puhul mõistet «levikunstnik». Ega ma sellest talle omistatud tiitlist pole siiani loobunud. Kuid mille poolest on ta seda rohkem väärt kui Lapin või Jaan Toomik? Mis on levikunst ja «kõrge» kunst, on popkunstist alates üldse lahtine küsimus.

Aapo Pukk alustas kohe portreedega, mis algul ei ületanud tasemelt suurt nende portretistide töid, kes suurlinna keskmes tegid sinust viie minutiga portree. Kuid ta liikus jõudsalt edasi nagu Tauno Kangro omas vallas: kuulsad inimesed, vajalikud sidemed, oskuslik müügistrateegia, meediakära ja kõik muu sinna kuuluv. Tulemuseks on rahvusvaheline tuntus: Pukk on Portrait Society of America liige, kuulub Califorinia Kunstiühingusse, palju on tal näitusi üle kogu maakera, mis vaatab vastu ka tema modellidelt.

 No jah, mis siis sellest, eks neid padjaklubisid ole üle maailma, tuuakse Eestisse ka naistekandmise tiitleid. Omal ajal nimetas Peeter Linnap kogu eesti kunsti, eriti graafikat,  «kuivnõelujate» kambaks, nüüd on tema koha sisse võtnud uusmaasaajaks ihkav Anders Härm. Uusmaasaajast diktaatoriks muutumiseks on aga sama lühike maa kui psühhiaatril kitlist linade vahele. Kuid see «pahempoolsuse lastehaigus» tuleb meil kõigil üle elada, peaasi, et see ei kestaks kõrge vanuseni – siis võtab see rusikatega vehklemine lausa koomilisi vorme.

Portree on muidugi tänapäeva kunsti seisukohalt anakronism, kuid vaatamata sellele elab ta jõudsalt ka pärast fotokunsti leiutamist. Kes ei tahaks koduseinale endast või lausa kogu perekonnast tehtud portreesid. Soovitavalt muidugi poseeritult ja võimalikult realistlikult. Maalitehniliselt on Pukk tublisti arenenud. Ta valdab faktuuri, mida ta ise tekitab või leiab vanainimese kortsulises näos. Vahel jätab ta nagu meelega mulje pooleliolevast maalist.

Mingist inimesest kui isiksusest tema maalid eriti ei räägi, pigem see paraadlik poseeritud lähenemine vastavalt tellija soovile. Kui, siis võib leida midagi tema autoportreedest. Kunagi oli aeg, mil edevad vananevad näitlejannad, tema modellid, hüüdsid teda hellitlevalt «meie päikesepoiss». Naeruväärne, eks ole. Nüüd vaatab Aapo Puki autoportreedelt vastu küpsesse ikka jõudnud tõsise näoga mees. Pilk on see, mis on paelunud kunstiajaloolaste tähelepanu. Pukk ei vaata sulle otse silma, ta on pigem mõtetes iseendas. Kuhu edasi, kõik oleks nagu saavutatud, välja arvatud kohalike kriitikute kiidulaul.

Haakuksin pigem tema ideega luua portreede galerii või muuseum, nagu Londonis. Või näiteks ainult autoportreede galerii. See, kuidas kunstnik on ennast eri aegadel kujutanud, on kõnekas, alates Rembrandtist kuni van Goghini. Miks mitte siis meie endi oma alates Kölerist kuni Subbini.

Aapo Pukk «Ennäe inimest»

rahvusraamatukogus kuni

24. oktoobrini