Vilde taassünd traagikuna

Raamat Livia Viitol Eduard Vilde Tänapäev 375 lk Foto: Repro

Just selliseid eesti kultuuriheeroste, kelle hulka Vilde kahtlemata kuulub, elule ja loomingule kaasa elavaid, hingestatud ja mõista püüdvaid käsitlusi vajab meie aeg. Vajab sellepärast, et vabastada loojad nende «lahustamisest» loomingus ning selle vastuvõtust. Vajab aga ka sellepärast, et postmodernse ajastu killunemiste ja hajumiste aina paisuvas voos hajuvad ka ettekäänded, algtõuked – elu enda müsteerium, millest looming toitub. Teadmine, et iga teos on inimlik dokument, document humaine, looja eksistentsiaalne eneselahendus, aitab mõista selle tähendust omas ajas ja üleajaliselt.

See aasta on kinkinud meile kahe kirjandusuurija pühendunult kirjutatud monograafiad, milles just kirjanikuisiku ja tema loomingu elavustamine on juhtinud uurija suhet ­uuritavaga. Kevadel ilmus Jüri Talveti monograafia Juhan Liivi luulest, suve lõpul Livia Viitoli kümne aasta töö kokkuvõttena «Eduard Vilde». Viitoli monograafia võiks kanda ka pealkirja «Vilde ja tema aeg» või «Vilde ja teised», sest siin avaneb dialoogilises kirjutuses Vildet ümbritsenud, teda mõjutanud või tema mõjutatud tohutu inimestering.

Tähelepanuväärne ja kiidetav on see, et enamasti esitatakse Vilde kaasvõitlejate või kolleegide, sugulaste, lähedaste, sõprade ja vaenlaste puhul ka nende (elu)lood. Nõnda kujuneb Vilde elu- ja loominguloost nagu üks suur kangas – Vilde kui TEKST. See ongi Livia Viitoli monograafia uudne täiendus pika traditsiooniga ja nüüdseks mõneti kivistunud Vilde-uurimisse. Me võime niisiis rääkida Eduard Vilde taassünnist.

Aga see taassünd ei korda varasemat teadmist Vildest kui eesti esimesest kriitilisest realistist, õiglusjanusest demokraatlikust sotsialistist, üliviljakast jutukirjanikust, nalja-Vildest, teatri-Vildest, reisi-Vildest, Vildest ajakirjaniku, ühiskonna- ja kultuurikriitikuna. Kõik need aspektid tulevad küll ka selles raamatus esile, eriti Vilde võitlused venestamise vastu ja eesti keele eest, tema mure noore Eesti Vabariigi pärast ja prohvetlik riigikaotuse ettekuulutus viimseks jäänud ja poliitilise testamendina võetavas intervjuus (lk 296).

Selle raamatu fookus on rahutu, kohati lausa deemonlik Vilde, kirjaniku eludraama, mida ju järelvaates – ja selliselt ka Viitol seda iseloomustab – võib võtta kui üht traagilist saatust.

Vilde traagika avaldub selle raamatu põhjal n-ö kolmes vaatuses. Esimene seostub kirjaniku kutsega, mis tähendab valiku hetkel enese määramist kui mitte vaesusesse, siis ometi enese aheldamist «kirjandusliku abiteo» külge, selleks et võita endale vabadust kirjutada keskendunult ka midagi suuremat. Vilde ajal, kui kirjandus kuulus veel ajalehtede juurde, olles koguni üheks «tõmbenumbriks», oli Vilde-taolisel nobedal kirjutajal honoraride näol võimalik tagada mingigi teenistus.

Võib ju küsida, kas Vilde mitte pidevalt ka üle jõu ei elanud, boheemlik, nagu ta oli oma elu esimesel poolel, et siis vastata: ta oli ise oma ainelistes hädades süüdi. Siiski ei ole Vilde biografist sellega päri, nõustudes Vilde enda osutusega, et kutseliseks kirjanikuks hakkamine eeldab «ettevõtluskapitali» olemasolu. Huvitav sarnasus ilmneb siin Tammsaarega. Mõlemad eesti kirjanduse suurmehed pidid olema ühtlasi omaenda raamatupidajad. Vilde elu kirjanikuna näib kordavat seda, mis kajastub Gustav Suitsu luulereas «Saatusest troostitum sündida laulikuks Eestis».

Vilde traagika teiseks allikaks on tema kodutus. See algas, kui Vilde pandi kümneaastasena Tallinnas pastor Lutheri poeglaste vaestekooli ning kestis läbi seiklus- (Ameerika!) ja pagulusaastate Euroopa erinevais paigus ning seejärel pansionides, üürikorterites kuni 1927. aasta sügiseni, mil talle ja tema abikaasale Lindale anti Kadriorus Kastellaani majas kasutada maja alumine korrus. Oma maja, oma kodu, millest Alpide jalamil Vilde unistas või mida talu näol Eestis riik talle oli lubanud, jäigi vaid unistuseks.

Ja kolmas, vahest kõige suurem traagika seostub Vilde armueluga. Siingi jääb ta lõpuni otsijaks. Teeb suurt au Livia Viitolile, kes sügava pieteeditundega, võrdselt nii Vildele kui tema naistele kaasatundvalt kirjeldab Vilde abielu Antonie Gronau ja Linda Jürmaniga ning «romaane» Marie Underi ja Rahel Uschmarowiga.

Ma ei saa ometi jätta küsimast – see vist jääbki õhku –, kas ei võinud olla selle rahuldamata, aina korduva kire üheks tagamaaks Vilde enda võimetus lapsi sigitada? Millest siis see raevukas reageerimine, kui Antonie võtab kasutütre, kellest saab Ella Vilde? Viitoli monograafiaski heidab autor mitmel pool õhku küsimusi ja oletusi. Vilde viimane romaan jäi lõpetamata. Vilde elu ja loomingki elab edasi oma lõpetamatuses. Selles seisneb tõelise Looja suurus.

Raamat

Livia Viitol

Eduard Vilde

Tänapäev

375 lk