/nginx/o/2012/10/05/1357126t1h5c7c.jpg)
Mis see siis nüüd on? Kas noore mehe – Andrus Kasemaa on sündinud 1984. aastal – valulik nostalgiapalang, Peipsiääre kodukandimütoloogia või kirjanduslik etnograafia autori enda loodud maailmast, milles olevik seguneb minevikuga ja tegelikkus ulmega? Või hoopis midagi muud?
(Mineviku)sündmuste paik on justkui reaalne: Peipsi veer, Välgi metsad, Kodavere kirik ja kalmistu. Aga kus asub salapärane Poeedirahu? Ilmselt on see autori loodud sisemaailm, kuhu teistel on raske tungida. Kasemaa on ju viljakas poeet, temalt on ilmunud kolm luulekogu – esimene 2008. aastal just «Poeedirahu», milles ta sama teemat käsitleb.
Autor nimetab oma raamatu tegelasi leskedeks, isegi väikesi tüdrukuid tulevasteks leskedeks, mis tundub pisut kummaline. Poisikesena meeldis tal kuulata küla vanade naiste jutte nende noorusest ja karmist eluteest ning nii arendas ta välja oma leseteaduse.
«Mu lapsepõlv möödus koos leskedega. Poeedirahus polnud ühtegi poissi, kellega kevaditi jäätükkidel sõita. Naised, vanad leseprouad, olid mu lapsepõlve parimad sõbrad ja mängukaaslased,» alustab Kasemaa oma raamatut.
Aga kuhu jäid siis leskede mehed ja laste isad? Lihtsalt tegid kõvasti tööd ja surid ära, kas siis loomulikku või õnnetut surma, pealegi aastakümneid varem kui naised. Huvitav on see, et Kasemaa nimetab küll põgusalt sõjakära ja küüditamist, kuid jätab märkimata 1910.–1920. aastail sündinud tütarlaste lesestumise peamise põhjuse – suure sõja, mis viis küladest palju mehi küll ühele, küll teisele rindele.
Leskedelt kuuldud juttude põhjal tekkis noorukil imeline ettekujutus sõjaeelse Eesti turvalisest ühiskonnast, kus elab töökas rahvas, kerkivad ilusad majad, sirguvad lapsed, külades on palju noori. See oli nagu uue maailma loomine ja suur õnneaeg, märgib autor. Eks omariikluse eldoraado või eestilik Kungla on tagantjärele lummanud mitut põlvkonda ja lummab siiamaani.
Nüüd on sellest jäänud vaid kadu ja kõdu. Leskede uhked majad on kokku kukkunud ja võssa kasvanud, lesed ise puhkavad Kodavere kalmistul. Aga kui palju omaaegseid tarbe- ja tööriistu, mööblitükke ja masinaid võis nende majade pööninguilt ja tagatubadest leida! Kasemaa loetleb lehekülgede kaupa asju, mis panevad vanakraamikaupmehe ja võib-olla ka mõne muuseumitöötaja silmad särama.
Loetleb korduvalt, kuhjab kokku liigagi palju kraami, millest tänapäeva lugeja ehk enam sottigi ei saa ja kaotab järje. Kordusi on mujalgi, näiteks väikeste leskede koolielu või siis matuste kirjeldamisel. Aga tundub, et see on autori taotlus, mis annab müstilisele kaduvikuloole värvi juurde. Igatahes on see raamat, olgugi mõnes mõttes mütoloogiline, mis paneb inimese elu ja igaviku üle mõtlema.
Raamat
Andrus Kasemaa
Leskede kadunud maailm
Varrak, 2012
176 lk