Eikellegi oma eikellegimaal

Kellel on õigus lapsele? Kas prostituudist emal (Karin Rask) või last soovival naisel (Kadri Adamson) ja mehel (Meelis Rämmeld). Foto: Urmas Volmer

Niisugune on ühe Beauty (e.k ’ilus’) nime kandva beebi saatus tuntud briti draamakirjaniku ja lavastaja Polly Teale’i 2008. aastal kirjutatud näidendis. Olukord on ülekantav tänasesse Eestissegi. Narkarist ja prostituudist tüdrukuohtu Rose’ilt (Karin Rask) võetakse ära vastsündinud lapsuke ja antakse kuni pärisema rehabilitatsioon lõpuni asendusperre. Selleks on Naine (Kadri Adamson) ja Mees (Meelis Rämmeld). See, et neil puuduvad nimed, näib rõhutavat statistilist üksust, aga ka võõrandunud isiksuslikkust.

Naine on kümme aastat oodanud rasestumist, elanud kujutlustes täiuslikust emast täiusliku lapsega täiuslikus kodus. Asjata. Teises vaatuses selgub põhjus: tema mehe spermal puudub eluvõime. Neli aastat tagasi on nad otsustanud võtta asenduslapse. Nüüd on see võimalus neile avanenud. Paraku ei tõota Rose’i geneetilised näitajad ja sotsiaalne taust midagi head. Pealegi ei taha Rose lapsest loobuda. Laps võib olla talle päästerõngaks.

Aga kui teda selleks sunnitakse, käib ta lõplikult alla. Naine tabab Rose’i prostitueerimas. See annaks nüüd võimaluse temalt emaõigus lõplikult ära võtta ja endale kinnistada. Mees õhutabki naist sotsiaaltöötajale sellest teatama. Aga asendusema kibe kogemus ja enese võimetuse tunnistamine võõrast last omaks võtta viivad ta loobumismõteteni. Näidendi lõpus püüabki ta lapse pärisemale tagasi anda. Naine on mõistnud, et laps kuulub ta sünnitajale. Rose seevastu on teadmisele jõudnud, et kuigi laps on osa temast, ei ole temal narkari ja prostituudina õigust lapse tulevikule.

Nõnda nad seisavadki näidendi lõpus otsekui lahendamatu dilemma elavad kehastused ja beebi eikellegi omana nende vahel eikellegimaal. Seda viimast rõhutab kunstnik Pille Jänese loodud lavapilt: metropoli kõrghoones klaasist seinte ja pöördustega korter, mis sujuvalt läheb üle stuudioks. Kõle, tehislik, isikupäratu, steriilne keskkond Ainus loomulik, aga seegi pigem mälestusega seotud detail, on nukumaja.

Juba pealkirjas «Minu oma» vihjatakse tüki moraalile: omamine ei ole armastuse eeldus ja lapse enesekeskne armastamine teeb temast ohvri. Mulle meenus sellega seoses Erich Frommi «Omada või olla?»: «Omava eluviisi kohaselt tähendab armastus «armastuse» objekti piiramist, vangitsemist ja valitsemist.» Just seda me näidendis näemegi, ja mitte ainult Naise katsetes olla armastav ema, vaid ka tema noorema õe (Carita Vaikjärve) «lahustumises» oma lastes («Mu elu möödub karjudes») ja Naise Ema (Katrin Saukas) suhtumises oma lapsesse.

Lavastuse kolmest, biograafilis-sotsiaalsest, psühholoogilisest ja poeetilisest kihist domineerib esimene. Eesti eluloo- ja mäluteatri klassikuna näib Merle Karusoole tähtis olevat, et sellegi näidendi tegelaste elulood jõuaksid vaatajateni otsekui paroolid nende käitumisviisi avamiseks ja mõistmiseks. Sotsiaaltöötaja (Anne Valge) räägib Rose’i loo, Naine ja Mees loevad sellest lisa beebi «taustavihikust». Me saame teada Naise ja ta Ema lood, seda, kuidas Ema «ahviarmastus» kandus tütrele üle kohustusena väärida Ema armastust. Me näeme seesuguse armastuse tulemust, inimsuhete kivistunud kuristikku ja Ema kui vormitäidet, mida Katrin Saukas oma jäise olekuga öösinises kostüümis ka kehastab. Oma loo räägib ka teenija Katya (Triinu Meriste) ja midagi paotub ka Mehest.

Kõik need lood kõlavad lavalt aga kui appihüüded kõrbes. See on üksildaste heitunud inimeste draama. Kui tegelaste lood on võtmeks nende käitumise mõistmiseks ja need jõuavad vaatajateni, siis tekst võimaldab ka psühholoogiliselt sügavamat ja nüansseeritumat mängu. Esietendusel oli paraku rohkem «teksti andmist» kui läbielamise, kannatuse jälge. Mitmes kohas tahtsin vahele hüüda: «Ärge tormake tekstiga! Laske repliikidel pausidega mõjule pääseda! Enne tunne ja siis seda kinnitav sõna!»

Muidugi saan aru, et suurem jagu näidendist ongi vaja teesklust mängida. Et laval olevad klaasist seinad peavad kajastuma ka inimestevahelises kõnes. Ometi küsin endalt juba õige tihti, kas teatrielu teleseriaalidega jagavad näitlejad ei nivelleeru teles n-ö jupikaupa, stseeniti ülesvõtmises. Teatud stseenilisus iseloomustab ka seda näidendit. Ons see lõivu maksmine telespetsiifikale?

Lavastuse poeetilise kihi eest «kannavad hoolt» Haldi Välimäe unistuste ja mälestuste laps ning Peeter Konovalovi muusikaline kujundus. Aga näidendi lõpp on julm, otsekui vastus Naise küsimusele: «Kas meie elu on vähem kuritegelik kui Rose’i elu?» 

Teater

«Minu oma»

Polly Teale

Tõlkija Mati Soomre

Lavastaja Merle Karusoo

Ugala teatri esietendus

29. septembril