Rännakud pööningul

Pööningul. Foto: Kristjan Teedema

Neid ei ole palju, kes Tartu Kunstimaja kutse peale on roninud mööda kitsast treppi üles pööningule vaatama Jevgeni Zolotko kuueosalist sarinäitust pealkirja «Asjad» all. Küllap on veelgi vähem neid, kes pärast esimest kohtumist tolmu ja kõikjal vedeleva rämpsuga on riskinud seda teekonda korrata, et kaasa elada järgmistelegi «Asjade» osadele.

Tõesti, esmane mulje on alati olnud peaaegu sama. Alles pikapeale hakkab vaataja võrreldes eelmise korraga märkama väikesi lisandeid, mis kannavadki peamisi sõnumeid. See on kord video, kord suur sõel, fotod või tekst Nikolai Gogoli «Surnud hingedest».

Seal pööningu üksinduses, tasase muusika saatel imbub kehasse tunne, et ei viibigi pööningul, vaid mõtterännakul maa ja taeva vahel, ruumis ja ajas. Kuid need rännakud on väga keerulised, sest teed kulgevad siia-sinna, edasi-tagasi, kõik on segamini välisele lihtsusele vaatamata, et ei jõuagi Zolotkoga sammu pidada ja jäävad ainult igatsused.

Näiteks installatsioon «Kaotus» viis meid tagasi nii kaugetesse aegadesse, et lõpuks kaob ära nii aeg kui mälu, sest mälu talletanud raamatud lõpetavad oma eksistentsi paberiveskis. Zolotko aga jätkab oma mõttekäiku: ei kao lõplikult, sest sellest trükipaberist vormitakse uued raamatud. Siis selgub uus tõde: need raamatud on lehetud-sisutud. Jälle uus pööre: kui enne nägime neid virnade viisi pööningul, siis nüüd on need meie mälu jäänused müügil.

Installatsioonis «Tuvi» juhtis Zolotko meid hingede maailma. Tuvi on see, kes viib hinge taevasse. Samas on ta surelik: veel sulgedes tuvi kõrval oli tuviskelett ja kogu pööningut kattis tuvisõnnik.

Praeguse viimase installatsiooni sisuks on pööningu endine interjöör, kus ainsaks lisandiks on Helene Tulve ülev muusika «Stella matutina». Ja võib-olla on just see peatükk Zolotko võimsast mõttetööst, mis paistab välja nii, nagu autor ei olekski midagi teinud, kõige paljuütlevam.

Tolmused, mullased ja katkised asjad selles pool aastat kestnud näitusesarjas vihjavad maise maailma hääbumisele, mis nagu Peeter Lauritsa loominguski on pigem kaunis kui hirmus.

Laurits jääbki sellele tasandile, Zolotkole on hoopis tähtsam vaimne ja hingeline maailm. Ta on nii siiras ja vaatajat usaldav, et igasugune populism on täiesti välistatud. Zolotko räägibki vaid nendega, kes selleks valmis.

Ja kes selleks valmis on, saavad näitusele minna kunstimaja numbril helistades.

Jevgeni Zolotko

«Asjad. Osa VI»

Avatud Tartu Kunstimaja pööningul