Mastroianni ei kõnele enam vene keeles

Selline on elu, «Magus elu». Foto: Kaader filmist

Ei mäletagi, millal meil viimati Federico Fellini retrospektiivi näha sai. Kümme aastat tagasi üht valikut küll, aga siis kõneles Mastroianni veel vene keeles – kõik filmid olid dubleeritud ja kehvakesed koopiad, pärit ühest siinsest erakogust.

Nüüd, kui maailma juhtivaid filmiajakirju Sight & Sound on rohkem kui 800 kriitiku abil valinud taas kõigi aegade suuremaid filme ja nende sekka mõistagi ka Fellini töid – kõige kõrgemal, 10. kohal on «8 1/2» –, toob Eesti juhtiv kinokultuurimaja Sõprus lõpuks ekraanile ka selle itaalia filmimaagi täisverelise retrospektiivi, seekord juba algupärastelt 35-millimeetristelt filmilintidelt.

Kavas on Fellini loomingu parimate palade sekka kuuluvad «8 1/2», «Tee», «Magus elu» ja «Amarcord», lisaks «Ja laev läheb...» ja «Rooma».

Neist neli esimest jõudsid kõrgele, esimese 50 sekka ka tollesama Sight & Soundi küsitluse teises edetabelis, mille panid kokku 358 režissööri, sh Woody Allen, Quentin Tarantino ja Veiko Õunpuu. Muide, Fellini oli selles arvestuses üldse kõige enam nimetatud filmitegija.

Sümboolse punkti paneb 3.–14. oktoobrini vältavale retros­pektiivile Damian Pettigrew’ dokumentaalfilm «Fellini: ma olen sündinud valetaja», mis sisaldab ka paar aastat enne Fellini surma temaga spetsiaalselt salvestatud jutuajamisi.

Igal juhul on tegu alanud filmihooaja tähelepanuväärsema sündmusega. Ära ei maksa unustada sedagi, millised retrospektiivid on viimastel aastatel erinevate levitajate vahendusel siinse vaataja ette jõudnud: Stanley Kubrick, Bernardo Bertolucci, Michelangelo Antonioni, John Cassavetes, Rainer Werner Fassbinder, Mi­chael Haneke, Aki Kaurismäki ... Selle nimekirja üle võib tõesti uhke olla.

Veel uhkem oleks aga see, kui ka Eestis tekiks lõpuks ometi eraldi arhiivikino, näiteks nagu soomlaste Orion – seal saab vanu filme, nii soome kui muu ilma omi, vaadata iga päev.